Ajalugu
Lehman Brothersi äriimpeeriumi loo keskmes on kolm juudi venda, kes 1840. aastatel Saksamaalt Ameerikasse rändasid ja seal eduka äri üles ehitasid, mis püsis isegi kodusõja ja suure depressiooni järgselt. Alguses tegutsesid nad lõunaosariikides rõivakaupluses ja puuvilla edasimüügiga, peale Ameerika kodusõda tuli juba New Yorgis tööstus, raudteed, naftaäri ja kõik muu. Lõpuks rahastasid nad praktiliselt kõike, alustades nafta- ja söetööstusest ning lõpetades kohvi-, sigarettide-, filmitootmise-, lennunduse- ning sõjatööstuseni välja. Minu üllatuseks rahastasid nad isegi Manhattani projekti aatomienergia alaseid uuringuid. Enne ülemaailmse majanduskriisi vallandanud pankroti väljakuulutamist oli see neljas kõige suurem pank Ameerika Ühendriikides.
Lehmani vendade lugu kulgeb läbi kolme põlvkonna ja on ühtlasi tagasivaade Ameerika kapitalismi sünnile ning järgnevale majanduslikule õitsengule. Kuid ühtlasi räägib see juudi kultuuri traditsioonidest, edu väärtustamisest, äriimpeeriumi ehitamisest ning muutuvast maailmast. Kõike seda kujutab Draamateatri samanimeline etendus, mida ma juba pikalt näha tahtsin. Olin nende möödunud sajandi õitsevast ärist ja järgnenud traagilisest pankrotist kuulnud, aga täpset ajalugu ei teadnud. Ma ei teadnud, et nad alustasid oma äri juba 19. sajandi keskpaigas, tegeledes alguses puuvilla edasimüügiga. Seega olid nad tugevalt mõjutatud kodusõjast, aga suutsid firma kuidagi elus hoida. Tabasin end etenduse jooksul mõttelt, et milline sihikindlus pidi nendel meestel olema.
Etendus
Draamateatri etenduse Lehman Brothers juures meeldis mulle kõige rohkem selle suurejoonelisus ja ambitsioon. Sisuliselt näeb publik kolme põlvkonna inimeste elu, mis kulgeb läbi pooleteise sajandi sündmuste. Tegu on nii tehniliselt, sisuliselt kui ka näitlejate poolest väga õnnestunud tükiga. Stefano Massini näidendil põhinev etendus on üsna pikk, kestes vaheaegadega koos 4 tundi, kuid vaadates ei hakanud mul kordagi igav. Olin nii nende tegelaskujude ja ajaloo sees, lugedes vahepeal kavast ajaloodaatumeid (mida soovitan osta!), et kui esimene vaheaeg algas, siis see tuli ootamatult. Mainimata ei saa jätta, et musikaalselt on esimene vaatus vapustav, kuigi teised kaks olid peaaegu sama head. See on elamus omaette, mitte passiivselt jälgitav lavastus.
Kõiki (ka naissoost) tegelasi kehastavad ainult kolm näitlejat – Guido Kangur, Priit Võigemast ja Mait Malmsten. Samas on nad väga andekad näitlejad ning said tegelaskujude kehastamisega (ja jutustaja rolliga) suurepäraselt hakkama. Mind üldse ei häirinud, et nad pidid jutustaja häält kasutama, sest see aitas sündmustikust paremini aru saada. Jutustaja võte oli heas mõttes harjumatu, sest pole seda varem teatris näinud. Enamasti on iga tegelase jaoks eraldi näitleja. Eriti vaimukalt kehastasid nad naiskaraktereid, mis tekitas publiku seas suuri naerupahvakaid. Tõeline kuld oli vaadata Priit Võigemasti pooleldi värisevate jalgadega swingi tantsimas, kehastades ligi 70-aastast tegelast. Ainuüksi selle stseeni (ja Võigemasti) pärast läheksin seda uuesti vaatama. Üldse sai etenduse jooksul palju naerda, huumorit oli palju. Lõpus tõusis loomulikult kogu publik plaksutades püsti. Ühteaegu hariv ja ajalooline, samas meelelahutuslik, kaasakiskuv ning suurejooneline etendus, kust igaüks leiab midagi enda jaoks.
