Draamateatri ”Armastus Krimmis” arvustus

Pühapäeval sain Draamateatris hea teatrielamuse osaliseks. Etenduseks oli Slawomir Mrožeki sulest valminud tragikomöödia ”Armastus Krimmis”, mille lavastas Hendrik Toompere. Sündmustik algab pihta 1910. aasta Tsaari-Venemaa Krimmis ning vaatleb Tšehhovlikus stiilis inimeste omavahelisi suhteid ning ajastule vastavaid hoiakuid. Tegu on kerge etendusega – visatakse nalja üksteise ja elu üle, vastamata armastus on küll loo fookuses, kuid ei muutu kordagi rusuvaks.

Samade inimeste elukäiku vaadeldakse 1920. aastate lõpus, kus on lahti hargnenud keerulisemad suhted, kuid teisalt heidetakse tabavalt nalja Nõukogude absurdi üle. Siinkohal tegi väga hea rolli Merle Palmiste. Samuti ”eksib” mitmes kohas lavale ära Lenin. Ma sain tõesti palju naerda ning elasin sündmustikule kaasa. Kolmas vaatus algab aga 1990. aastate postsovetliku Venemaaga, mis muudab küll etenduse senist tooni, kuid oma veidral moel annab loole sobiva punkti.

Kirjanik Made Luiga (Mudlum) kommenteeris oma arvustuses”Jah, muidugi tšehhovlik, aga ilma sügavuseta, ilma kurbuse ja irooniata”, kuid mind seekord kerge ja pealiskaudne käsitlus ei seganud. Samuti tundus mulle, et tegu ei olnud end liiga tõsiselt võtva etendusega – pigem olid selles kokku põimunud erinevad sümbolid.

Näidendi tõlkija Henrik Lindepuu kirjutab kavas tabavalt: ”Mrožek ei püüdnud kunagi olla realist. Oma näidendites ehitas ja väljendas ta pigem müütilisi struktuure, mis funktsioneerisid kultuuritraditsioonis. Mrožekit ei huvita ajalooline Venemaa, teda huvitab müütiline Venemaa, mis on kokku konstrueeritud eri laadi stereotüüpidest”. Iga tegelaskuju oli tõepoolest omaette stereotüüp, kes võis funktsioneerida selles kultuuriruumis. Humoorikas, sümboliterohke ja teistsugune – ”Armastus Krimmis” üllatab, aga pole kõigile.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga