Donna Tartt ”Salajane ajalugu”

”Salajane Ajalugu” on ameerika kirjaniku Donna Tartti esimene raamat, kirjutatud tema ülikooliaastatel. Sarnaselt autori enda ülikoolis veedetud ajale, õpivad teose tegelased Vermonti eliitülikoolis klassikalist filoloogiat, eesotsas kreeka keelt ja kirjandust. Esteetikal ja (kreeka) klassikutel suur rõhk, võib öelda et klassikute ihalus ja püüd jäljendada Sokrateselikku tõeihalust on tegelaskujude taustamaailm. Seda eriti raamatu esimeses pooles. Proovides taaselustada üht salajast rituaali, tapab grupp üliõpilasi õnnetul kombel metsas inimese ning raamatu peategelane kes otseselt rituaaliga seotud polnud, haaratakse sellele järgnevatesse sündmustesse.

Mulle meeldib eriti üks kindel lõik, mil peategelane seisis kujundlikult edasist elu muutval teelahkmel ning meenutab tagasivaatavalt:

”Ma arvan, et kui ma üldse millalgi kõhklema lõin, siis tol hetkel, kui ma seisin sellel külmal, jubedal trepimademel ja vaatasin tagasi korteri poole, kust olin tulnud. Kes need inimesed olid? Kui hästi ma neid tundsin? Kas ma võisin neist kedagi üldse päriselt usaldada? Miks nad olid kõigi inimeste hulgast just minule sellest rääkinud? Naljakas, aga praegu sellele tagasi mõeldes saan ma aru, et nimelt see moment, kui ma juhmilt silmi pilgutades seal tühjas koridoris seisin, oli hetk, mil ma oleksin võinud otsustada teha midagi hoopis muud, kui ma tegin. Aga tookord ei tundnud ma seda otsustavad silmapilku muidugi ära; ega me ei tunne vist kunagi. Selle asemel ma üksnes haigutasin ja raputasin end üles uimast, mis oli korraks mu üle võimust võtnud, ja läksin trepist alla.”

Raamatu suurim väärtus on kahtlemata Tarttile omane kurblik-nostalgiline stiil ning tegelaskujude vahel tekkivad vaikselt kulmineeruvad pinged. Sisuliselt on tegu ülikooliromaaniga sõprusest ja selle proovilepanekutest, mis kujunevad väga äärmuslikeks (ühiseks saladuseks on mõrv). Rasketele teemadele vaatamata reageeritakse üllatavalt leplikult, elatakse küll sisemiselt läbi, aga päris rahuldavat lõpplahendust ei saabunudki. Raamatu viimane konfliktne stseen oli rohkem kohustuslik kulminatsioon, millele järgnes tegelaste elude vaikne paikaloksumine. Mingis mõttes eetika ja õigluse küsimused ei tundunudki autori fookuseks, pigem viis, kuidas nendele olukordadele reageeriti. Teost iseloomustabki pingete vaikne kulmineerumine ja ebameeldivate iseloomujoonte võimendumine seda enam, mida keerulisemaks tegelaste taustamaailm läheb. Millele peab üldse sõprus vastu ning kas see on kõige olulisem?

Huvitav tähelepanek. Inglise keeles liigitatakse ”Salajane ajalugu” sellise kirjandusliku struktuuri alla nagu inverted detective story. Sisuline erinevus seisneb selles, et kui klassikalises detektiiviloos üritatakse leida mõrva motiiv ning mõrvar, siis vastupidises on mõrvar ja motiiv teada. Teistmoodi kirjanduslik struktuur võtab põhifookuse mõrvalt kui selliselt ära. Ebamoraalne küll, kuid tõhus viis autori soovitud mõtet paremini edasi anda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga