Donna Tartt ”Ohakalind”

Donna Tartti ”Ohakalind” on Pulitzeri kirjanduspreemia võitnud romaan Theodore Deckerist, 13-aastasest poisist kelle elu puruneb tükkideks peale seda kui ta ema muuseumiplahvatuses hukkub. Theodore, kes pääseb imeväel surmast, võtab muuseumist kaasa hinnalise maali mille olemasolu teda pikkadeks aastateks kummitama jääb. Piinatuna igatsusest ema järele, ei suuda ta leida rõõmu koolis ega kasuperes ning sõlmib sisuliselt vaid ühe tähendusrikka sõprussuhte, mis ta koos läbielatud tragöödiatega kuritegelikule teele suunab. Täiskasvanueas õpib noormees oma emotsioone varjama ning tegutseb mängleva kergusega edukalt antiigiäris ja õhtustab tähtsate inimestega, südames endiselt vana valu läbi elatud kannatuste ja kinnisidee maali pärast.

Tagakaanel seisab, et tegu on meid läbi tänapäeva Ameerika viiva kummitusliku odüsseiaga ja paremaid sõnu on teose kohta raske leida. Lugesin pea üheksasaja leheküljelise raamatu läbi umbes nädala ajaga, viimased viissada lehekülge kahe päevaga. Donna Tartt suudab luua oma rikkalike kirjelduste ja kummitusliku atmosfääriga haarava teose tänapäeva Ameerikast, kust ei puudu sotsiaalse klassi küsimused, omajagu kunstianalüüsi ning sama detailirohked tegelaskujud. Theodore on katkise hingega, süütundest ja ”mis oleks kui?” küsimustest näritud teismeline ja hiljem täiskasvanud mees, kes muutub ajaga häirivalt palju selle inimese sarnaseks, keda ta terve elu vihkas. Näib, et ema mälestus kaugeneb samamööda nagu kaugeneb tema isiksus oma suurimast eeskujust. Narkootikumid, kuritegelik eluviis, kuid mitte kunagi soov kellelegi haiget teha ega seadust rikkuda.

See on huvitav karakterianalüüs, arenguromaan täiskasvanuks sirgumisest ja vastutusest, sellest kuidas teinekord on piir hea ja halva vahel õhkõrn ning võib juhtuda et olude kokkulangemine määrab, kas mingi tegu on moraalselt õige või vale. Moraalirelativism, mida kehastab Borisi nimeline hullumeelne tegelaskuju ja parim sõber, tasakaalustab meeldivalt Theodore-i kohati liiga sünget maailmapilti. Las Vegases toimuv sündmustik ehk kahe väga rasketes oludes kasvava teismelise poisi igapäevaelu oli kahtlemata mu lemmik osa raamatus. Peegeldades reaalsust on see nende laste igapäevaelu, kes kasvavad düsfunktisonaalsetes peredes.

Uurisin kohe peale raamatu läbi lugemist Ameerika Ühendriikides sündinud kirjaniku Donna Tartti kohta, kes muuseas kirjutab kümne aastaga umbes ühe raamatu (parem kvaliteet kui kvantiteet). Ka tema teisi teoseid (”Salajane ajalugu”, ”Väike sõber”) on positiivselt vastu võetud. Tähelepanuväärne on fakt, et olles kirjutanud vaid kolm romaani, valiti ta 2014. aastal ajakirja Time poolt 100 mõjuvõimsa inimese hulka.

Donna Tartt

 

 

 

 

 

”Ohakalind” on tervikuna üks nendest vaimustavatest raamatutest, mis jäävad lugejaga pikaks ajaks, kas siis intrigeerivate tegelaskujude või paeluva atmosfääri tõttu. Tegu on väga paksu raamatuga, seega lugedes on mõnusalt palju aega kiinduda tegelastesse ja unustada end autori poolt loodud maailma.

Kirjastus Pegasus

Tõlkija: Bibi Raid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga