Daniel Kahneman ”Kiire ja aeglane mõtlemine”

”Don’t judge a book by its cover.” Ma nägin seda populaarset raamatut psühholoogia riiulis juba aastaid tagasi kui mõtlesin, et tegu on järjekordse eneseabi õpikuga. Eneseabi üldiselt väldin, sest need kipuvad üksteisega sarnanema ega anna mingit uut infot. Kuid ”Kiire ja aeglane mõtlemine” võiks kohati sobida isegi majandusriiulisse. Kui ma oleks kasvõi korraks kaane avanud, oleksin märganud, et autor võitis Nobeli majanduspreemia. Kahneman on Princetoni Ülikooli emeriitprofessor, teadlane majanduspsühholoogia valdkonnas ning uurinud aastakümneid, kuidas toimib inimese otsustusprotsess. Sisuliselt analüüsib ta põhjalikult seda, kuidas inimesed nii majanduslikke kui ka eraelulisi otsuseid teevad. Kuna psühholoogia huvitab mind rohkem kui majandus, siis oma arvustuses keskendun peamiselt sellele. Raamatut soovitan võrdselt mõlema huvilisele.

Tegu on raamatuga, mis on põnev segu psühholoogiast ja majandusest. Lisaks sekka nõuandeid, kuidas mõista paremini iseennast ja teisi inimesi. Kuid viimast vähem kui ootaks, sest tegu pole kergesti loetava teosega. Selles on palju süvenemist nõudvaid matemaatilisi probleeme ja nipiga küsimusi, millest osad on kerged, teised tõsiselt mõtlemapanevad. Muidugi võib lugeda ilma, et autoriga kõiki ülesandeid kaasa lahendad, aga need aitavad tema mõttekäike illustreerida ja mõista. Üks hea näide on järgnev ülesanne, millel on intuitiivne, kohe pähe torkav vastus ja süvenemist nõudev õige vastus:

Kurikas ja pall maksavad kokku üks dollar ja kümme senti.
Kurikas maksab üks dollar rohkem kui pall.
Kui palju maksab pall?*

Kui lugeja end nendest ülesannetest läbi närib või vähemalt autori üldistele argumentidele pihta saab, siis on tegu väga huvitava käsitlusega inimeste mõtteprotsessist ja selle vigadest. Lihtsustatult öeldes on meil ajus kaks süsteemi: intuitiivne ja kiirelt mõtlev süsteem 1, mis annab hinnanguid ja reageerib koheselt, ning aeglaselt mõtlev analüütiline süsteem 2. Vead kipuvad tekkima siis, kui usaldame liiga palju muljet ehk esimest süsteemi, ega kaalu otsuseid pikemalt. Näiteks kui ühel kuul juhtub kaks lennuõnnetust, siis inimesele näib et lennuõnnetused on sagedasemad kui tegelikult. Jakob kirjeldab osasid autori tähelepankuid tabavalt oma blogis siin.

Lugesin seda raamatut suhteliselt kaua – natuke üle kuu aja, sest kui esimesed 100 lehekülge läksid kiiresti ja olid väga huvitavalt kirjutatud, siis pidevad matemaatilised probleemid väsitasid. Isegi mitte seepärast, et need oleks rasked, vaid lihtsalt süvenemist nõudvad. Ning need olid praktiliselt igal leheküljel. Lugemiselamusena mulle siiski ”Kiire ja aeglane mõtlemine” meeldis, sest sain uusi vaatepunkte ning kinnitusi teistele. Kuigi mõningaid otsustusvigu (õigemini kognitiivseid nihkeid) eelnevalt juba teadsin, siis palju oli ka uut infot. Näiteks oli huvitav lugeda sellest, kuidas inimesed tajuvad oma elu sündmusi ning asetavad teatud positiivsetele või negatiivsetele sündmustele rohkem kaalu. Meie aju tahab luua narratiivi, ehk igal kogemusel on algus, kõrghetk ja lõpp, aga me ei mäleta kogu elamust. Sageli kipume omastame suuremat kaalu kõige positiivsematele mälestustele, aga sama võib kehtida ka negatiivsete mälestustega.

Raamatu lõpus oli väga huvitav peatükk sellest, mis teeb inimesi õnnelikuks. Tuleb välja, et õnn sõltub väga palju ka temperamenditüübist. Mõni inimene lihtsalt on positiivsema mõttelaadiga ning reageerib eluraskustele kergemini kui teine. Kuid see oli ainult üks tahk kogu õnne valemist. Muidugi loeb ka materiaalne edukus, aga kindlast jõukuse piirist hakkab see kahanema. Autor kinnitas ka minu eeldust, et mida jõukamaks inimene saab, seda vähem väärtustab ta väikseid elurõõme. Nagu alati arvanud olen, siis raha pole õnneks määrav faktor.

Huvitavaid tähelepanekuid:

”Küllastumistase, millest edasi kogetud heaolu enam ei suurene, oli leibkonna sissetulek umbes 75 000 dollarit kõrge elukallidusega piirkondades (see võib olla väiksem piirkondades, kus elukallidus on madalam). Sissetulekuga seostatud kogetud heaolu suurenemine üle selle taseme oli täpselt null. See on üllatav, sest kõrgem sissetulek võimaldab kahtlemata omandada paljusid naudinguid, kaasa arvatud puhkus huvitavates paikades ja ooperipiletid, samuti parem elukeskkond. Miks ei ilmne need lisanaudingud raportites kogetud heaolu kohta? Tõenäoline tõlgendus on see, et kõrgemat sissetulekut seostatakse väheneva võimega tunda rõõmu väikestest elumõnudest.”

”Nad tsiteerivad tuntud abielusuhete eksperti John Gottmani, kes märkis, et suhte pikaajaline edukus sõltub hoopis enam negatiivse vältimisest kui positiivse otsimisest. Gottmani hinnangul peavad stabiilseks suhteks omavahelised positiivsed kogemused ületama negatiivseid vähemalt 5:1. Teised asümmeetriad sotsiaalses valdkonnas on veelgi teravamad. Me kõik teame, et sõprus, mille kujunemiseks võib minna aastaid, võib puruneda üheainsa teo tõttu.” 

”Inimese meeleolu sõltub igal antud hetkel tema temperamendist ja üldisest õnnelikkusest, kuid emotsionaalne heaolu kõigub ka oluliselt päeva ja nädala jooksul. Hetke meeleolu sõltub peamiselt hetke olukorrast. Näiteks meeleolu tööl ei mõjuta eriti tegurid, mis mõjutavad üldist rahulolu tööga, sealhulgas lisatasud ja positsioon. Olulisemad on olukorraga seotud tegurid nagu võimalus suhelda kaastöötajatega, kokkupuude valju müraga, ajasurve (märkimisväärne negatiivsete emotsioonide allikas) ja ülemuse vahetu kohalolek.”

Õnnelikult armununa võime tunda rõõmu isegi liiklusummikus ja leinates jääme masendusse ka naljakat filmi vaadates. Kuid normaalses olukorras leiame naudingut ja valu hetkel toimuvast, juhul kui me sellele tähelepanu pöörame. Näiteks selleks, et tunda söömisest naudingut, tuleb panna tähele, et sa sööd. Avastasime, et prantslannad ja ameeriklannad kulutavad söömisele umbes ühepalju aega, kuid prantslannade puhul oli see kaks korda suurema tõenäosusega tähelepanu keskpunktis kui ameeriklannadel. Ameeriklannad kipuvad hoopis rohkem kombineerima söömist teiste tegevustega ja nende nauding söömisest oli seetõttu lahjendatud.” 

”Vähesed suudavad endale tahte abil hankida päikselisemat meelelaadi, kuid nii mõnigi võib olla suuteline korraldama elu nii, et ta veedab väiksema osa päevast ringi sõites ja kulutab rohkem aega asjade tegemisele, mis neile meeldib, nende seltsis, kes neile meeldivad.”

Ülesande õige vastus:

*Enamus inimestele tuleb pähe 10 senti, aga kui pall maksaks 10 senti, siis on kogusumma 1.20 (10 senti palli eest ja 1.10 kurika eest). Õige vastus on seega 5 senti. See pole intuitiivne, aga siiski õige vastus.

 

Kirjastus Tänapäev
Tõlkija: Jana Linnart
2013

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.