”Langenud impeeriumi tütred” jutustab ilukirjandusliku loo Anastassia Romanovast – tsaar Nikolai II noorimast tütrest, kes oktoobrirevolutsioonile järgneval 1918. aastal oma perekonnaga mõrvati. Nendele sündmustele järgnes Nõukogude Venemaa loomine ja seejärel Nõukogude Liit. Milliseks oleks tüdruku saatus võinud kujuneda, kui ta oleks põgenenud? Veel enam – põgenenud koos vastaspoolel võitleva Jevgenia nimelise tüdrukuga?

Ühest küljest ajalooline romaan, teisest küljest lugu sõprusest, pendeldab see raamat meisterlikult mõlema teema vahel. Oktoobrirevolutsioonist ja sellele järgnenud sündmustest on kirjutatud palju ning Carolyn Tara O’neili käsitlus keskendub pigem sõprusele, mis tekib kahe poliitilise vaenlase vahel (kelleks on juhuslikult teismelised tüdrukud). Kumbki saab ajapikku aru, et teine pole vaenlane. Kodanlasest Anna näitab Jevgeniale, et ta tsaarist isa soovis rahvale head ning viimane tutvustab vaese töölisklassi rahulolematust, mis algatas revolutsiooni. Julmusi ja surma nähes mõistavad mõlemad, eriti kommunistide poolel olev Jevgenia, et nad ei võitle õigete väärtuste eest. Ning et see pole see revolutsioon, mida ta soovis.

Autor kujutas hästi kahe tegelaskuju sidet läbi ühiste kannatuste, viisi, kuidas vihavaenlastest kujunevad aegamisi sõbrad. Raamat liigitatakse young adult žanriks ning seda kergust on ka lugedes tunda. Kuigi käsiteldavad teemad on tõsised (piinamine, kommunistide võimuletulek, revolutsioon), siis pole seda tõsidust ja süngust lugedes tunda – mis võib olla ühtaegu miinuseks või plussiks. Tegu on kergesti loetava alternatiivajalooga ja sobib kahtlemata inimesele, kes alles tutvub žanriga. Nõudlikumale lugejale võib siin olla vähe ajalugu, aga teisalt see polegi konkreetse ilukirjandusliku teose eesmärk.