Arkadi Ostrovski ”Venemaa loomine”

Nõukogude Liidu lagunemisest on möödas 26 aastat. Miks tuli asemele selline riik, nagu Venemaa praegu on? Autokraatlik politseiriik, kus riigikanalid on Kremli käes ja tegelikkust kujundab propaganda. Riik, mis ründab Gruusiat ja annekteerib Krimmi. Riik, mis mõrvab teisitimõtlejaid ja revolutsionääre nagu Boriss Nemtsov. Moskva korrespondent Arkadi Ostrovski on kirjutanud eelnimetatust väga huvitava käsitluse, mis ei pruugi olla kaugel tõest.

”Venemaa loomine. Gorbatšovi vabadusest Putini sõjani” on kirjutatud ajaloolises vormis, liikudes läbi erinevate peasekretäride ametiaegade 1991. aastani, jäädes seisma eelkõige 90’ndatel. See oli aeg, mil Venemaast sai kapitalistlik riik: inimesed said esimesed erakorterid, rikastusid, kujunes riiki muutev ärieliit ehk Vene oligarhid. Seejuures on huvitav mainida, et oligarhid rikastusid riigi arvelt: ”Peaaegu kõik Venemaa suurärid kasvasid välja samasugusest riigi- ja erahuvide sidemest. Gussinski ehitusettevõte sai linnalt maad ja ehituslube imelise kergusega. Kuid tõeline maiuspala oli võimalus klammerduda riigiettevõtete või valitsuse rahavoogude külge. Seda tegid kõik Vene oligarhid.”

Üheksakümnendad on Venemaa lähiajaloo üks kõige huvitavamaid aegu, sest see oli esimest korda peaaegu demokraatlik riik. Tõsi küll, puudusid demokraatilised riigiasutused, aga Gorbatšovi meedia avalikustamine ehk glasnost avas riigist sõltumatu meedia. Ajakirjad kritiseerisid valitsust ja kujundasid avalikku arvamust, nagu ka televisioon. See on palju olulisem kui arvatakse, sest Putin võttis oma ametiaja alguses riigi võimusesse tagasi kõik olulisemad meediakanalid. Veel enam, meedia on põhjus, miks ta üldse Jeltsini järel võimule pääses. Tollal ei teadnud liberaalne võimul olev eliit midagi Putini tegelikest kavatsustest, ning olgem ausad, Venemaal puudus kindel suund. Majandus käis alla ning riik oli ideoloogiliselt killustunud. Mõnest küljest võib seda võtta nõnda, et Putin oli Venemaa loogiline jätk, paratamatus.

Lõik raamatust: ”1997. aasta pidi kuulutama uue riigi algust. Seda ei juhtunud. Küsimus ei seisnenud pelgas meedia käitumises või eliidi pealiskaudsuses. Mureks oli uut riiki ühendava aate või tulevikunägemuse puudumine. Kommunistide tagasituleku oht, mis oli aidanud Jeltsini poolel valijate hääli koondada, kasutati 1996. aasta valimistel täielikult ära. Kommunistide juhid näisid nüüd rohkem huvitatud sellest, kuidas oma ”ohu” pealt kasu teenida, mitte selle tegelikust elluviimisest. Kommunistide lüüasaamine paljastas plaani puudumise.
Venemaal ei olnud mitte kellelgi mingisugust suuna-, tõelise eneseteadvuse või ajalootaju – ja mitte keegi ei hoolinud sellest.” 

Juhin tähelepanu, et eksistentsiaalne kriis tulenes esiteks Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest, tavalise venelase toimetulekuraskustest ning allajäämisest läänele. See oli segu kadedusest, mineviku mitte tunnistamisest ja segaduses riigist. Sellest vaatepunktist on mõistetav, miks kõik edasine juhtus. Miks Putini populaarsus on tõusnud iga kord mitmekümne protsendi võrra, kui ta uut riiki vallutanud on. See on üdinisti vale, kuid endise imperialistliku riigi teooriat vaadates loogiline.

Raamatu tegi eriti põnevaks asjaolu, et see keskendub suuremas osas just meedia rollile Venemaa kujundamises. Pearõhk on NTV nimelisel telekanalil, mis oli ehk kõige läänelikum meediakanal 90ndatel, kritiseerides mõlemat Tšetšeenia sõda ja mängides seeläbi rolli Tšetšeeniale antud ajutises iseseisvuses. Nüüdseks on NTV kanal osa propagandast. Samuti on raamatus palju juttu viisidest, kuidas juhtivad telekanalid mätsisid kinni pantvangidraamasid ning valetasid tuimalt ohvrite arvu kohta. Rünnatuid näidati telekanalites kui ründavat poolt ning telekapilti moonutati kõikvõimalikel viisidel. Sama kehtib ka Gruusia ning Ukraina sündmustega.

Lugedes küsisin ma endalt korduvalt, et kas ilma selle tohutu propagandata, kui meediat ei juhiks riik, siis kas Venemaa suudaks kunagi olla demokraatlik riik? Lihtne on loota, et jah, aga ka see tundub liiga naiivne. Vaid tulevik näitab, kas ja mis määral agressiivne välispoliitika jätkub. Võimuvahetuseks võiks lootust anda ka põlvkonnavahetus. Ajalooline mälu on üks faktoritest, mis kujundab juhtiva eliidi ja selle vaated. Kui Nõukogude Liit lagunes osaliselt tänu põlvkonnavahetusele, siis miks ei võiks ka praegune agressiivset välispoliitikat ajav Vene valitsus?

Kokkuvõttes võib öelda, et lihtsaid vastuseid sellele küsimusele, et miks Venemaa praeguses olukorras on, ei ole. Võime otsida vastuseid ajaloolisest pildist ja riigi minevikust, aga kindlalt võib öelda vaid seda, et meedia kujundas uue Venemaa. Ning mees (või naine), kes omab selle juhtpulti, omab ka riiki.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga