Hoopis teistmoodi esimese kontakti lugu. Tulnukad külastavad maad (või pigem istuvad siin korraks maha ja lahkuvad) ning jätavad maha Tsoonid. Paigad, mis sisaldavad tulnukate ohtlikke jäätmeid ning kus füüsikaseadused on natuke painutatud. Stalkerid on palgatud inimesed, kes käivad tulnukate Maale jäetud rämpsu korjamas, seejuures osa Tsoonidest leitav osutub inimestele väga kasulikuks, kuid ülejäänud põhjustab mutatsioone ning surmasid. Huvitava faktina võiks lisada, et raamat avaldati lõpliku versioonina Venemaal glasnosti ja perestroika aegadel, mil tsensuur kirjandusele leevenes.

”Väljasõit rohelisse” oli mu esimene vene ulmekas ning kui võrrelda seda angloameerika ulmekirjanikega, siis kahtlemata oli see süngem ja rusuvam. Tegelased joovad, annavad üksteisele vastu kõrvu ning arutavad küüniliselt elu üle. Karmid ja tahumatud, kuid ometi siirad. Sentimentaalsusele siiski ruumi ei jätku ning Strugatskite loodud esimese kontakti lugu on irooniline ja humoorikas. Tulnukad ei tahagi inimestega kontakti võtta ning miks peaks sellest midagi kaotama? Inimkond on alati õnnestunud ühes asjas – kestma jäämises ning kestis ka raamatus edasi. Parim koht raamatus oli teadlase ja pettunud instituudi töötaja vaheline vestlus raamatu lõpuosas, kus arutleti tulnukate külastuse võimalikke tõlgendusi.

Kirjastus: Tänapäev
Sari: Punane raamat
Tõlkija: Maiga Varik
Ilmumisaasta: 2016