Facebooki lugemise väljakutse gruppi oli postitatud selline tore ankeet. Aitäh Tiinale koostamise eest!
- Praegu loen:
Hetkel loen kahte väga erinevat raamatut. Austraalia kirjaniku M.L. Stedmani ajaloolist romaani ”Valgus ookeanide vahel” ja Michel Houellebecqi ”Kaarti ja territooriumi”. Mul on Houllebecqiga pigem ebameeldiv suhe. Nimelt eelmine kord lõin tema ”Platvormi” vihaselt kinni, aga annan autoritele üldiselt mitu võimalust. Eriti, kui nad on nii… intrigeerivad. Pealegi hea raamat tekitab emotsiooni, isegi kui see on negatiivne. Mõnikord lihtsalt tekib tuju lugeda midagi küünilisemat ja vihasemat. - Krimka või armastusromaan:
Pigem krimka, vahel harva armastusromaan. Krimi vaates meeldivad mulle pigem psühholoogilised põnevikud, midagi Jean-Christophe Grange ”Reisija” stiilis. Kuid miski ei ületa Stieg Larssoni ”Lohetätoveeringuga tüdrukut” ja Millenniumi sarja. Üldiselt ma põnevikke ega krimi palju ei loe, sest peale kiire ajaviite ei anna need pikemat mõtlemisainet. Soovitada võib neid alati, sest kui on põnevad karakterid ja süžee, siis loen heameelega. - Pikk dialoog või pikk kirjeldus:
Valin alati pika dialoogi. See on harv asi kui pikad kirjeldused meeldivad. Üks erand, mis kinnitab reeglit on keeleliselt kaunis ”Kus laulavad langustid”. - Parim lastekirjanik:
Tahaks nii väga nimetada mõne Eesti autori, aga lapsena meeldis Astrid Lindgren. - Kõige ebameeldivam raamatutegelane:
Ma lugesin gümnaasiumis Albert Camus’ ”Võõrast” , mille peategelane ei sümpatiseerinud. Ta oli nii sügavalt ükskõikne elu suhtes, et ma ei suutnud teda mõista. Veel enam – ma ei suutnud talle isegi kaasa elada, sest nihilism pole minu jaoks huvitav. Siis sain aru, et kõige hullem tegelaskuju, mille autor saab kirjutada on ükskõikne karakter. Milline raiskamine. - Eesti või välismaa autor:
Välismaa autor, sest ma loen kahetsusväärselt vähe eesti kirjandust. See pole tahtlik, lihtsalt kuidagi on läinud nii. Urmas Vadi ja Mihkel Mutt meeldivad mulle. - 300 või 700 lehekülge:
Pigem 700 lehekülge, sest rohkem aega raamatusse sisse elada ja tegelastesse kiinduda. Goodreadsi statistika järgi on mu keskmine loetud raamat üle 360 lehekülje. Kuid päeva lõpuks see sõltub, sest mõni kirjanik meeldib vähemate lehekülgedega ikka rohkem. - Lemmik sel aastal loetud raamat:
Häid lugemiselamusi on see aasta nii palju, et aasta kokkuvõtte koostamine läheb raskeks. Nimetan praegu kolm: ”Mere südames”, ”Kus laulavad langustid” ja ”Haritud”. - Novellikogu või luulekogu:
Novellikogu. Viimati lugesin Murakami ”Elevant haihtub”. Väga omapärane absurdikas. - Üksikule saarele võtan selle raamatu:
See peaks olema mingi raamat, mida suudan lugeda uuesti ja uuesti. Ayn Randi ”Allikas” on üks mu lemmikraamatuid, aga ma pole kindel, kui mitu korda seda lugeda suudaksin. Eelmine kord seedisin seda mitu nädalat ja mul oli nii palju vastuolulisi mõtteid, et ei suutnud arvustust kirjutada. Loodan lähiaastatel sellest mingi analüüsi ikka valmis saada. Tagasi küsimuse juurde… Ehk midagi praktilist, näiteks Tristan Gooley ”Matkaja teejuht”, kus on palju vihjeid looduse mõistmiseks ja tõlgendamiseks. - Raamatupood või raamatukogu:
Kuna töötasin pikalt raamatupoes ja naudin väga sealset atmosfääri, siis otseloomulikult esimene! Praegu külastan pigem raamatukogusid, sest vaene tudeng ikkagi. - Esimene raamat, mille lugemist mäletan:
Ma arvan, et mõni loomapiltidega lasteraamat, kust hakkasin vaikselt sõnu veerima. Ema ostis koju palju raamatuid, nii et mul oli, mille seast valida. - Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu:
Mul on raamaturiiulis 94 raamatut ja neist läbi lugenud olen 62. Samas elu jooksul olen kokku lugenud üle 200 raamatu ja loodan seda numbrit vaikselt tõsta. Ligi neljandik neist on biograafiad või teabekirjandus (populaarteadus, meditsiin, psühholoogia, ajalugu jt), mida loebki aeglasemalt. - Lemmik naistekate autor:
Ei loe naistekaid, kui just Austenit ja Bronte õdesid nende alla ei liigita (halb nali). Tahaks tegelikult Jojo Moyesi lugeda ning teoorias tema liigitub romantika alla, nii et naistekas? - Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda:
Ma ei kavatse enam üheltki autorilt maagilist realismi lugeda. Olen mitu korda proovinud ja andsin alla – ei meeldi see žanr. - Mu raamaturiiul on sellist värvi: Must. Mulle meeldib.
- Ulmekirjandus on minu jaoks:
…midagi erilist. Isa loeb palju ulmekirjandust ja oma suurema lugemisvaimustuse sain peale Asimovi ja Crichtoni raamatutega tutvumist. Ulme teeb eriliseks piiritus, sest selles võib ükskõik millest kirjutada, alustades düstoopilistest ühiskondadest, heatahtlikest ja inimlikest robotitest, teistest planeetidest… Ulmekirjanikku piirab ainult tema kujutlusvõime. Ning mis kõige olulisem, hea ulmekirjandus on psühholoogilis-filosoofiline (”2001: Kosmoseodüsseia”, ”Lilled Algernonile”, ”Asum”, ”Tagasitulek tähtede juurest”). - See autor ajas mu nutma: Daniel Keyes (”Lilled Algernonile”).
- Ma soovitan sulle:
Kui on soov midagi tõsist lugeda, siis Ayn Rand. Isegi, kui lugejana tema poliitiliste või filosoofiliste vaatepunktidega ei nõustu, siis on need ilukirjanduslikult väga hästi kirjutatud. Ma mõtlesin ja elasin kaasa igale tegelaskujule, kes nad kõik teineteisest nii väga erinesid. Kui on vähem poliitilise kirjanduse tuju, siis soovitan Donna Tartti ”Ohakalindu” lugeda, mis oli väga kaunilt kirjutatud arenguromaan. Kes tahab lihtsalt keeleliselt ja muidu ka ilusat raamatut, siis ”Kus laulavad langustid”. - Ma olen kohtunud selle kirjanikuga:
Raamatupoes töötades kohtusin paljude kirjanikega, aga kõige toredam oli Andrus Kivirähk! - Peale lugemise armastan veel:
Jalutada looduses, vaadata filme, teha trenni, õppida ja uurida midagi. Ahjaa, kodus olemist armastan ka.