Andy Weir ”Ave Maria”

Sisututvustus

Ryland Grace on meeleheitliku päästemissiooni ainus ellu jäänud liige. Kui tema ebaõnnestub, hukkub kogu inimkond ja planeet Maa. Aga praegu ta seda ei tea. Ta ei mäleta oma nimegi, rääkimata oma ülesandest või sellest, kuidas seda täita. Ta teab ainult seda, et on väga, väga kaua maganud ning ärganud nüüd miljonite kilomeetrite kaugusel kodust, seltsiks ainult kaks laipa. Ta meeskonnakaaslased on surnud, mälu hakkab vaevaliselt taastuma ja tema ees seisva ülesande võimatus üha selgemaks saama. Kuid tänu ootamatule liitlasele näib tal siiski olevat võimalus.

Muljed

Andy Weirilt olen ma varem lugenud ”Marslast”, mis rääkis astronaudist kes pidi inimvaenulikul planeedil ellu jääma ning tagasi Maale pääsema. Esimeses isikus kirjutatud ”Ave Maria” on stiililt sarnane, kuid planeedi asemel ärkab peategelane kosmoselaevas, mis asub Maast valgusaastate kaugusel. Ainus ellujäänu, Ryland Grace peab esiteks aru saama, kus ta asub ja miks, ning leidma pääsetee endale ja inimkonnale. Mulle meeldis, kuidas lugejani tuuakse vaheldumisi mälestused missioonieelsest ajast ning oleviku sündmustikust. Iga taastunud mälestusega saab Grace aru, kui halvas olukorras ta on ning kui väiksed šansid planeedi päästmiseks.

Raamat on olemuselt ulmepõnevik ja hard sci-fi kaks ühes, sest füüsika on võimalikult realistlik. Programmeerijana töötav Weir on korralik astrofüüsika- ja orbitaalmehaanika nohik ja pidas selle kirjutamisel nõu vastavate inimestega (keda ta ka tänusõnades tänab). Autor tahtis, et lugu oleks tema loodud tingimustes võimalikult realistlik. Mul on hea meel, et lugesin seda eestikeelses tõlkes, sest originaaltekst oleks üsna keeruline. Samas on ta ühes intervjuus naljatanud, et teda enam ei solva kui lugejad osad leheküljed vahele jätavad, sest see tähendab et nad usaldavad tema füüsikat. Tehnilistele detailidele vaatamata ei kuku ”Ave Maria” selle infotulva all kokku, sest peategelane lahendab jooksvalt tekkivaid probleeme, kaotamata lootust. Sarnaselt Mark Watney tegutsemisele ”Marslases” on see tempokas ja optimistlikus võtmes kirjutatud põnevik.

Ühe lisanüansina meeldis mulle raamatus vaikselt kujunev sõprus. Peategelane ei ole ülbe ellujääja, vaid tegutseb nii hästi kui võimalik, toetudes ootamatult osaks saanud abile. Ta saab aru koostöö olulisest ja käitub omakasupüüdmatult. Sõpruse ja koostöö temaatika muutis ”Ave Maria” nii nauditavaks, sest lisas muus osas tehnilisele ulmele südamlikkust.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.