Aldous Huxley ”Hea uus ilm”

”Hea uus ilm” tutvustab omamoodi düstoopiat – maailma, kus inimesed elavad stabiilses, kontrollitud ühiskonnas.  Selles maailmas on kõik õnnelikud ja lapsest saadik kujundatud refleksidega, üksindust ja monogaamiat mõistetakse ühiskondlikult hukka. Üsikisiku õnn on kõige tähtsam, aga kuna kõik kuuluvad kõigile ja igale inimesele on ette nähtud õnnetunnet tekitav soma tablett, saab seeläbi kõigi õnn kõige tähtsamaks alustalaks sellises ühiskonnakorralduses. Huxley tarbimisühiskonnas ei teki kellelgi ebameeldivaid mõtteid ja puudub vabadus mõelda seda, mida ise soovid. Inimesed on loodud geneetiliselt erinevate võimete ja soovidega, seega kuigi ebavõrdsus eksisteerib, siis see kedagi ei häiri. Iseenesest mõista puudub selle tõttu ka konkurents.

Raamatu esimene, kirjeldav pool oli õõvastav lugeda. Kogu selle ühiskonna roosamannalikus lihtsakoelisuses oli häiriv mõju, eriti kirjeldused inimeste aretamisest ja elektrišokiga reflekside kujundamisest. Kui üldse, siis on kritiseeritud lihtsakoelist stiili, mis on aga sellise naiivselt õnneliku maailma juurde käiv. Mind lihtsakoeline stiil nii väga ei häirinud, emotsioonitus andis loo nautimisele pigem juurde. Tegelaskujud ei olnud eriliselt meeldejäävad, meeldejääv oli külm ja eemalolev stiil ning kentsakas maailm. Inimesed tundusid veidralt ükskõiksed nende ümber toimuvale, mis on vastupidine ”1984” peategelase poolt kogetule. Kui ”1984” oli sünge, rusuv düstoopia (ma olin peale selle lugemist mitu kuud vapustunud), siis ”Hea uus ilm” on veider ja häiriv. Mida ta peabki olema.

Huvitaval kombel on 21. sajandi tarbimisühiskonda võrreldud suhteliselt palju Huxley loodud maailmaga. Ma ütleksin, et nii ja naa. Jah, valikuid ja infot on tavainimesel rohkem kui varem, aga kas ka õnnetunnet? Mida rohkem äärmuslik vaesus väheneb (ja see väheneb, mida kõike ka massimeedia vaesuse kohta ette ei söödaks), seda rohkem kasvab sissetuleku 2. ja 3. tasemel elavate inimeste arv. On tehtud palju uuringuid, et kõige õnnetumad inimesed ei ela ilmtingimata kõige vaesemates riikides. Ja vastupidi, suhteliselt suure keskklassi arvuga (oluline on eristada suhtelist ja absoluutset vaesust!) riikide elanikud võivad olla suhteliselt õnnetud. Eestis on absoluutses vaesuses elavate inimeste arv viimase 8 aasta jooksul kas vähenenud või jäänud samaks. Teinekord võib olla, et mida rohkem on inimesel vaba aega, seda õnnetum ta on. Kui ta endale tegevust ei leia. Seega me oleme küll Huxley loodud maailmast üsna kaugel (sest puudub võimalus end maailmast täiesti välja lülitada), aga see ei tähendaks, et inimesed ei tahaks sinnapoole liikuda.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga