David Eagleman ”Aju: Sinu lugu”

Kas sind on kunagi huvitanud, kuidas tekib sinu reaalsus? Kuidas tekivad emotsioonid, mälestused, teadmised ning mis teeb sinust sinu? Kuidas langetad otsuseid ning mis põhjustel midagi tunned? ”Aju: Sinu lugu” vastab kõigile neile küsimustele ja mitmetele teistelegi, ning teeb seda populaarteadusliku raamatu kohta üllatavalt detailselt. Mind on huvitanud inimaju nii kaua kui mäletan, ning suutsin sellest raamatust leida uut infot.

Raamat on liigitatud kuute peatükki, millest esimesed kaks keskenduvad sellele, kuidas aju loob inimese reaalsuse, ning kuidas erinev aju ülesehitus koos erinevate aju loodud mälestuste ja kogemustega loovad eri inimeste erinevad reaalsusetajud. See tähendab, et me kõik oleme erinevad mitte otseselt selle tõttu, et meie ajud on erinevad, vaid kuna erinevad kogetud kogemused kujundavad erinevad mälestused ning tõekspidamised (mis talletuvad ajus mälestustena).

Palju on juttu aju plastilisusest, mis on murranguline idee, et me oleme pidevas muutumise seisundis, mitte fikseeritud iseloomu ja tõekspidamistega. Me oleme ka terve elu õppimisvõimelised, võimelised uut infot kogudes Alzheimerit edasi lükkama. Tänapäeval keskendutakse keha treenimisele, ning füüsiline aktiivsus on ülioluline selleks et pikendada tervena elatud aastaid, kuid jäetakse kõrvale vaimne tervis. Üks mu lemmik näitleja, Anthony Hopkins (79-aastane), on öelnud ühes intervjuus, et ta õpib tihti luuletusi pähe. Aju tuleb treenida samamoodi nagu keha.

Kolmas, neljas ja viies (millest viiendal on rõhk teiste inimeste mõjul meile) peatükk keskenduvad suuresti meie otsustusvõimele – kuidas me otsuseid teeme, kas ja millisel kujul on olemas vaba tahe või etendab meie aju meie jaoks illusiooni, et otsustame kõige üle ise?

Lõik raamatust seoses ühe vaba tahet testiva eksperimendiga:

”…teatud tingimustes on võimalik demonstreerida, et sõltumatuse tunne võib olla vaid illusioon.
Harvardi professor Alvaro Pascual-Leone korraldas oma laboris lihtsa eksperimendi. Eksperimendis osalejad istusid arvutiekraani ees, mõlemad käed ette sirutatud. Kui ekraan muutus punaseks, pidid nad tegema mõttelise valiku, kumba kätt nad liigutada kavatsevad – kuid kätt veel liigutamata. Seejärel muutus valgus kollaseks, ja kui see lõpuks roheliseks läk, siis pidi katsealune aktiveerima eelvalitud liigutuse, tõstes kas paremat või vasakut kätt. 
Siis aga lisasid eksperimendi läbiviijad uuringusse väikese nüansi.
Nad kasutasid transkraniaalset magnetsimulatsiooni (TMS), mis väljastab magnetilisi impulsse ja erutab selle alla jäävat ajupiirkonda, stimuleerides motoorset korteksit, ning kutsub esile liigutusi vastavalt kas paremas või vasakus käes. Nüüd kui ekraan kollaseks muutus, edastasid nad TMSiga impulsi (või kontrolltingimustes ainult impulsi heli).

TMS pani osalised eelistama üht kätt teisele – vasakpoolse motoorse ajukoore stimuleerimise peale tõstsid katsealused uurema tõenäosusega parema käe. Kuid huvitav oli see, et osaliste endi kinnitusel oli neil tunne, justkui nad oleksidki tahtnud TMSiga manipuleeritud kätt tõsta. Ehk teisisõnu – nad võisid endamisi otsustada, et liigutavad ekraani punaseks muutude vasakut kätt, kuid pärast seda, kui nende aju kollase tule ajal TMSiga stimuleeriti, võis neil tekkida tunne, et tegelikult tahtsid nad algusest peale liigutada paremat kätt. Kuigi käe liigutamise tingis TMS, tundsid paljud katsealused, et nad tegid selle otsuse omast vabast tahtest. Pascual-Leone’i sõnul väitsid osalised tihtipeale, et olidki kavatsenud meelt muuta. Miga iganes nende aju aktiivsus ka ei teinud, pidasid nad seda enda vabat tehtud valikuks. Teadvus oskab väga hästi luua narratiivi sellest, et kontroll on meie endi käes.”

Neuroteadus ei ole vaba tahet veel täielikult välistada suutnud, seega praeguse teaduse piires saame me vaid oletada, et meie aju otsustab meile teadmata paljud asjad meie eest. Kuid see pole alati tõsi.

Neljas ja viies peatükk toovadki näiteid, kuidas me ise kaalume pikaajalisele kasule mõeldes meie praeguseid otsuseid, mitte ei tegutse vaid esmaste impulsside najal. Kuid üleüldiselt on iga meie otsus mõjutatud meie kehalistest hetkeseisundist. Sellest, kas oleme näljased või mitte, armunud olek on seotud oksütotsiini-taoliste keemiliste ühendite hulgaga meie kehas, õnneseisund serotoniiniga jne. Selle teadvustamine aitab meil mõista iseend.

Neile, keda huvitab inimese sotsiaalne loomus ja mis juhtub kui ta tingimuste tõttu pole sotsiaalne, soovitan ma tungivalt lugeda raamatu viiendat peatükki ”Kas ma vajan sind?”. Selles peatükis analüüsib autor süviti, kuidas on inimgrupid võimelised tegema palju kurja, kui vaid teised inimgrupid kuuluvad nendest nn ”välisgruppi”, mitte ”sisesgruppi”. Mis on need faktorid, mis mõjutavad inimese empaatiatunnet teiste inimese suhtes? Filosoofiast võib siia tuua paralleeli küsimusega, et kas me oleme põhiloomuselt head? Millistes tingimustes me seda pole?

Tehnoloogia- ja ulmehuvilistele soovitan raamatu viimast peatükki ”Kelleks me võime saada?”, sest see pakub välja erinevaid tulevikuväljavaateid inimeseks olemisele. Räägitakse krüopreservatsioonist ehk keha sügavkülmutamisest, teadvuse üleslaadimisest (potentsiaalselt füüsilise keha hülgamisest), tehisintellektist ja paljust muustki. Seda peatükki võib näha raamatu loogilise lõpuna – me oleme inimestena tänu oma ajule nii kaugele jõudnud, seega mõistetavalt tekib küsimus, et kuhu me liigume edasi? Kuhu me tahame edasi liikuda?

Raamatu tegi minu jaoks eriti heaks see, kui palju eksperimente ning katseid selles välja toodud on, sest need aitavad mõista mitmeid autori välja pakutud ideid. Ühtlasi see, mis on minu arust paljude populaarteaduslike raamatute suur probleem – need on tehtud lugejale liiga lihtsaks, kaotades osa infost või lihtsustades seda liialt. ”Aju: Sinu lugu” seda ei tee. Ta kasutab näiteid, kirjeldusi ja eksperimente selleks, et lugejale aju keerukust arusaadavas vormis edasi kanda. Tegu on tõenäoliselt ühe parima teatmeteosega, mida olen kunagi lugenud.

Sari: Elav Teadus, Argo kirjastus
Tõlkija: Kaia-Leena Pino

2 thoughts on “David Eagleman ”Aju: Sinu lugu”

  1. Tere, Laura!
    Kuidas sinuga ühendust saab? ei leia blogist su meiliaadressi.

    1. Tere, Triin!

      Võtsin teiega ühendust e-maili teel.

Vasta Laura-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga