”Kui mind enam ei ole” on raamat perekonnast, kus pereisa kannatab depressiooni all ning kuidas see mõjutab iga pereliiget erimoodi terve elu jooksul. See on kirjutatud vaheldumisi läbi viie perekonnaliikme vaatepunkti, kes on kõik väga erinevad inimesed, aga keda ühendab soov üksteist aidata neile erinevustele vaatamata. Loo keskmes on paari vanem poeg Michael, kes üritab elu mõtestada paroodia kaudu, kannatades siiski täpselt sama depressiooni all nagu isa või olles mõjutatud tolle rusuvusest ja tegemata asjadest, põgenedes muusika ja idealismi maailma. Tema suureks ühendavaks lüliks maailmaga ongi just perekonnaliikmed ning nooruspõlves sõlmitud sõprus.
Ma nautisin selle raamatu juures vägagi mitut asja korraga – esiteks tegelaskujusid. Nad on kõik nii rikkalikud, põneva sisemaailmaga, mis erineb pereliikmetel vägagi. Neil kõigil on väga erinevad viisid stressiga toimetulekuks – kellel sisemiste tunnete alla surumine, kellel ravimid ja elust eskapism, kellel füüsiline pingutus ja jooksmine, probleemidele otsa vaatamine. Iseenesest mõista saavad nende elud olema väga erinevad, tulenevalt sellest kuidas nad enda probleemidega tegeleda oskavad. Mulle meeldis, kuidas autor oli kirjutanud perekonnasuhete sisemist dünaamikat. Nii ebakõlaline, kuid toetav.
Teiseks mulle meeldis, kui süviti läks autor depressiooni ja vaimsete häirete teemal. Ta analüüsis neid läbi tegelaskujude läbi ja lõhki, võttes ebapopulaarse seisukoha, et vahel ei aita naiivsest lootusest, et läheb paremaks, et vahel inimeste taluvuslävi on täpselt nii kõrge, nagu ta on. Vahel ei aita tahtejõust ja iseloomu tugevusest, kuna me oleme kõik tõesti nii erinevad. See on omapärane, probleemi raskust jaatav seisukoht, millega ma isiklikult ei nõustu, aga sellepärast oligi see rikastav lugemine. Teisalt ma ei ole kindel, et Michaeli deemonitega tegeldi päris õigesti ka psühhiaatri poolt, kellel oli ka väga oluline roll tema aitamisel.
”Kõigel on piir. Sa ei taha sellele mõelda, aga inimese taluvusel on eetiline piir. Sa ei saa seda sentimentaalsuse jõul eitada. Nagu oleks olemas mingi alistamatu vaim. See on muinasjutt. Niisugust asja räägitakse teiste inimeste kohta, et ei peaks taluma nende närusust. Teisisõnu on see lihtsalt julm. Nõuda inimeselt, et ta elus püsiks. Sinu pärast. Nagu näiteks papsi puhul. Ma ei heitnud talle seda mitte kunagi ette. Mitte kunagi. Ta jõudis enda taluvuspiirini.”
Kuid vaatamata teema raskusele ei olnud ”Kui mind enam ei ole” läbinisi elu eitav ja raskustele allajääv raamat, nagu ma enne lugemist kartsin, kuna ta oli väga liigutavalt ja ilusalt kirjutatud. Ma elasin väga kaasa perekonnaloole ja autori loodud rikkale atmosfäärile. Selles on mõistmist, aktsepteerimist ja lahti laskmist. Väga kaunilt kirjutatud raamat.
Kirjastus: Päikese Kirjastus
Tõlkija: Pille Kruus
Toimetanud: Rene Tendermann
Ilmumisaasta: 2017