4 põhjust, miks mulle meeldis töötada raamatupoes

Nüüd on see päev siis käes. Peale kolme aastat tulin ma raamatupoest ära. Ma töötasin viimase kolme aasta jooksul kolmes eri raamatupoes, ning kahes eri raamatuäriga tegelevas ettevõttes. Muidugi on minust palju pikema töökogemusega inimesi, kes on 10 ja enamat aastat töötanud raamatuäris, aga ka 3 aastat ühe ja sama alaga noore inimesena tegeleda on tegelikult arvestatav töökogemus.  Nüüd on aeg liikuda edasi, tegeleda muude asjadega. Kuid tagant järgi on mu emotsioonid on vaid positiivsed! Millest inspireerituna ka mu praegune postitus.

Ma kasvasin nende kolme aastaga tohutult. Kõigepealt muutusin ma oluliselt julgemaks. Ma mäletan esimesi kuid raamatupoes, esimene päris (töölepinguga, mitte käsunduslepinguga) töökoht, visatuna kõikide nende raamatute sekka. Muidugi ma lugesin enne raamatupoes töötamist, nii kohustuslikku kirjandust kui ka hobikorras, aga kõige rohkem lugesin ma ikkagi peale töö alustamist. Kõige hirmsam asi uue töötajana raamatupoes on küsimus: ”Soovitage mulle raamatut.” Seda mitmel põhjusel. Värskelt koolist tulnud nooruk, ma ei teadnud mida inimesed tahavad lugeda. Uue töötajana puudub varasem kogemus, mida ostetakse. Puudub kindlus, et kliendile üldse meeldib raamat, mida talle soovitasin. See oli minu jaoks kõige raskem asi alguskuudel. Seega küsisin vanematelt olijatelt nõu, üldse küsisin ma esimestel kuudel väga, väga palju. Arvatavasti liigagi palju, aga ma olin lihtsalt nii vaimustuses ja uudishimulik, ning inspireeritud keskkonnast kus töötasin.

Ajaga oskasin ma raamatuid juba soovitada. Seda esiteks sellepärast, et ma lugesin ise rohkem, tutvusin raamatutega rohkem ja nägin ka, mida inimesed lugesid ja mis neile meeldis, ühtlasi ka kolleegide endi tagasiside. Teine asi, mida raamatupoe (aga üldse inimestega töötamise) kogemus õpetab, on oskus erinevate inimtüüpidega suhelda. Minu enda lemmikud kliendid olid konkreetsed kliendid, kes a) teadsid mida nad tahavad (konkreetne raamat/ mäng/ film) või b) teadsid mida nad otsivad, ehk siis mul oli lihtne nende soove või vajadusi välja selgitada, kuna nad olid need enda jaoks selgelt välja mõelnud. Kuid iga uus olukord on omaette väljakutse, seega nautisin ma üleüldse inimestega suhtlemist, seda enam et tundsin et sain selles ajaga paremaks. Ma usun, et kõik on õpitav, kui vaid soovida.

Kuid lubasin postitust neljast põhjusest, miks mulle meeldis töötada raamatupoes, ja siin nad on:

1) Raamatud

Ei ole vist ühtegi muud töökohta peale raamatupoe klienditeenindaja (ja raamatukogu teenindaja), kus on võimalik olla ümbritsetud nii palju, nii paljudest erinevatest raamatutest. Ja fakt, et minu kui töötaja teadmised neist tulid vaid kasuks, oli ka meeldiv. Justkui teadmine, et ma oskasin vajadusel neist rääkida või kellelegi midagi head soovitada. Või miks ka mitte niisama klientidega raamatutest rääkida? Mis viib mind teise põhjuseni…

2) Värvikad (loe: meeldivad) kliendid

Sõna ”värvikas” kasutan ma vaid parimas tähenduses. Päris tihti jäid kliendid lobisema oma noorusaastatest, absurdsest nõukogude ajast, reisidest, oma poliitilistest eelistustest. Oli ka omapärasemaid inimesi, kes jutustasid oma vandenõuteooriaid ja seda, kuidas maailm nende arust toimib. Iseenesest mõista ma kunagi ei arvustanud kedagi, pigem arutasin kaasa või nõustusin mitte nõustuma (let’s agree to disagree on hea väljend). Huvitav on kuulda, kuidas inimesed mõtlevad. Ning uskuge mind – raamatupoe töötajatele pihitakse üsna palju. Võibolla ka sellepärast, et raamatupoe klienditeenindaja peab olema hea kuulaja (tegelikult nõuab seda pratiliselt iga ametikoht).

3) Meeldivad kolleegid

Raamatupoodides töötavad reeglina imetoredad inimesed. See on teine põhjus, miks oli tore tööle minna. See oli kahtlemata ühisosa kõigis kolmes raamatupoes, ettevõttest sõltumata. Ma arvan, et see on tingitud ka sellest, et sinna kogunevad inimesed, kes on kirglikud oma huvides (olgu selleks siis raamatud, filmid, mängud või muusika) ja on tihti valmis oma huvisid ka jagama.

4) Pidev infovoog

See võib kõlada veidra põhjusena, aga mulle meeldis olla selle info sees. Mulle meeldis näha, mida inimesed loevad. Mida loevad eri vanuses inimesed. Pidasin peas isegi mõttelist statistikat, et mida võib üks ja teine inimene osta. ja mida kõige rohkem ostetakse. Täiesti ausalt, ajalooraamatuid justkui ostis kindel tüüp. Pigem vanemad inimesed, nii mehed kui ka naised. Seepärast oli eriti meeldiv näha, kui ajalooraamatuid ostsid ka mõned noorukid. Samuti meeldis mulle värske trüki lõhn, meeldis kui töötasin väikses poes ja avasin ise kaubakaste. See oli minu jaoks lemmik hetk päevas – avada kaubakast ja näha, mida kirjastused nüüd müüki lasid (mul tekkisid isegi oma lemmik kirjastused). Sama põnevil olin siis, kui avasin kaste kus olid kinketooted sees. See oli minu jaoks nagu jõulud. Selline pidev uudsus meeldis mulle, kuni tundsin, et mul polnud enam kuhugi areneda (vähemalt mitte poes).

Mis viis mu ka lõpuks põhjuseni, miks üldse lahkusin. Kuid sellele vaatamata nautisin ma neid kolme aastat väga ja jään neid meenutama vaid positiivselt.

See muidugi ei tähenda, et ma blogi pidamise lõpetaksin. Vastupidi, kirjutan arvustusi ikka edasi, aga arvatavasti mitte nii aktiivselt. Pigem kaks postitust kuus (kui jõuan). Korra kuus tasub ikka pilk peale visata! Kes teab, võibolla hakkan mingi hetk jälle aktiivsemalt kirjutama, kuid seda veel näeb. Ülehomme liigun ma aga matkareisile, kus olen seitse päeva ja peale seda jõuan loodetavasti mõnest raamatust kirjutada, mille reisi jooksul läbi loen. 🙂

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga