3. õppeaasta

Märkasin üks päev et olen iga aasta koolist kirjutanud, välja arvatu praegusel. See hullumeelne 2020. Koolis läheb endiselt hästi ja väga naudin farmatseudi õpet. See on nüüd minu kolmas õppeaasta. Talvel on veel osad eksamid, sh farmakoteraapia ja lõputöö I kaitsmine ning jaanuari lõpus algab viimane suur praktika. Selleks on retseptuur ja ravimite valmistamine. Peale praktika lõppu on maikuus muidugi lõputöö II kaitsmine või lõpueksami sooritamine, sõltuvalt sellest kumma valin. Mõlemad tunduvad head variandid. Te võite ette kujutada, kui väga ma ootan suve ja kõrgkooli lõpetamist. Esiteks ma saan oma esimese kõrghariduse (meie rakenduskõrgharidus võrdsustatakse nüüd bakalaureuse kraadiga), teiseks hakkan jälle täiskohaga tööle ja kolmandaks saab ehk koroonast natuke rahu. Mitte, et see kuhugi ära kaoks, aga suvel levik tõenäoliselt vaibub. K-st ma üldse väga ei taha kirjutada, sest sellest on kõik kohad infot täis, tahad sa seda või ei.

Üks koolipäev oktoobris. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis olid maskid kohustuslikud juba sügisel.

Distantsõpe mulle üldiselt meeldib. Muidugi eelistan inimestega näost näkku suhtlemist, sest zoom on kuidagi võõram versioon suhtlusest. Enamus ajast ei näe õppejõudu ega üliõpilasi isegi kaamerast. Samas kõik olulised teemad saavad selgeks tehtud. Loengud on ikka samasugused, lihtsalt läbi video. Osad loengud ja praktikumid toimusid sügisel veel koolis, aga novembrist alates on puhas distantsõpe. Kolmandal aastal on distantsõppega selles osas lihtsam, et enamus olulisemaid aineid juba läbitud. Kõrgkoolis on distantsõpe üldse natuke teine teema, sest võrdluseks ma ei kujuta ette kuidas õpetatakse gümnaasiumi matemaatikat läbi zoomi keskkonna. Ilmselt õpetaja jagab oma arvutiekraani ja lahendab õpilaste ees funktsioone, aga kuidas ta õpilaste endi lahenduskäikudele tagasisidet annab? Ei kujuta ette. Selles osas on kõrghariduse distantsõpe kergem. Iseseisva õppimise oskus on selleks ajaks juba välja kujunenud.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.