2021: lemmikud mitte-ilukirjanduslikud teosed

2021. aastal lugesin mitte-ilukirjanduslikest raamatutest peamiselt elulugusid, juurde veidi psühholoogiat ja muud aimekirjandust. Lemmikud olid Põhja-Koreast põgenenud mehe ja Andide mäestikust pääsenud ragbimängija elulood (ühesõnaga, rasketest kohtadest pääsemise lood), samas meeldisid ka psühhoterapeudi mõtisklused ning astronaudi elulugu. Äärmiselt tempokalt oli kirjutatud ”Vere pettus”, mis räägib loo Theranose idufirma pettusest. Listist jäid napilt välja Isaac Asimovi elulugu ”I. Asimov: A Memoir”, mis küllap ei kõnetaks paljusid lugejaid. Tegu on mu lemmik ulmekirjanikuga! Murakami ”What I Talk About When I Talk About Running” mulle samuti meeldis, sest ta kirjutab tabavalt kahest asjast milles on hea, ning mis mulle ka meeldivad – jooksmine ja kirjutamine. Kuid seda ma soovitaksin ka vaid autori enda fännidele, sest muidu võib kaugeks jääda. Kui välja arvata see, et peamiselt elulugusid lugesin (kuidagi läks nii), siis jäin aimekirjanduse vaates aastaga siiski rahule. Aastad ei ole vennad ning mõnikord kõnetabki üks žanr rohkem kui teine. 

2021: lemmikud mitte-ilukirjanduslikud teosed:

1. Masaji Ishikawa ”Jõgi pimeduses”

”Jõgi pimeduses” räägib Masaji Ishikawa nimelisest mehest, kes 90ndate lõpus (sealse kõige suurema näljahäda ajal) Põhja-Koreast põgenes. Tema korealasest isa meelitati uskumatute lubadustega riiki elama ning pere kolis Jaapanist Põhja-Koreasse. Paraku sattusid nad palju rängemasse vaesusesse kui varem, kannatasid pidevat nälga ning tagakiusamist (mehe ema oli nimelt jaapanlane). Oma memuaarides kirjeldabki Ishikawa kolmekümmet kuut julma aastat totalitaarse režiimi võimuses. Eriti traagiliseks muutis loo tõsiasi, et päritolu tõttu ei saanud mees end kõige madalamast ühiskonnakihist üles töötada, ükskõik kui palju ta õppis ja töötas. See oli ränk ja raske, aga samas äärmiselt silmiavav lugemine. Kahtlemata mitte nõrganärvilistele! Tegu oli ühtlasi esimese raamatuga, mis tekitas minus sügavama huvi Põhja-Korea vastu, sest hoopis teine asi on sealsest lugeda läbi üksikisiku kogemuse.

2. Nando Parrado ”Ime Andides”

Nando Parrado autobiograafiline teos ”Ime Andides” jutustab 1972. aasta lennuõnnetusest, kus terve ragbimeeskond Andide mäestikus alla kukkus. Kindlasti on paljud näinud 1993. aasta filmi Alive, mis räägib sellest samast õnnestusest. Parrado kirjutab mäel nähtud surmast, näljast ja kannatustest, rasketest valikutest (ajakirjanduses palju mainitud kannibalism) ja hiljem uskumatust pääsemisest. Samas ei ole tegu vaid lennuõnnetuse ja pääsemise looga, vaid autor kirjutab õnnetusele eelnevast ning sõpradest, kellega need katsumusi täis nädalad üle elas. Mulle meeldis, et autor ei üritanud jätta endast kangelase muljet. Ent tema oli mees, kes esimest korda vallutas Argentinat ja Tšiilit eraldava 5200m tipu ning lõpuks ülejäänud meeskonnakaaslased päästis. Uskumatuna näivad memuaarid, millest kõige võimsam lugemiselamus oli kahtlemata raamatu viimane kolmandik, mägironimise lugu. See pani mõtlema inimese visadusele, eriti arvestades, mida mees üle oli elanud.

3. Lori Gottlieb ”Võibolla sa peaksid kellegagi rääkima”

Kannatuste teemalistelt elulugudelt edasi psühholoogia valdkonda liikudes… Lori Gottlieb on edukas psühhoterapeut, kes on aidanud oma töös paljusid inimesi. Tema autobiograafiline, psühholoogia valdkonda kuuluv raamat ”Võibolla sa peaksid kellegagi rääkima” räägib psühhoterapeudi tööst ja patsientide lugudest. Mees, kellega ta arvas et abiellub, jättis naise ootamatult maha ning korraga tabas Lori end olukorrast, kus ise terapeuti vajas. Selle raamatu tegi huvitavaks Lori enda kogemus ja introspektsioon, sest naine leidis enda ja oma patsientide vahel palju sarnasusi. Isegi, kui mured olid näiliselt erinevad. Vaheldumisi patsientide lugudega räägib Lori enda eluloost ja sellest, kuidas terapeudi ametini jõudis. Mulle meeldis, et sain raamatust uusi vaatepunkte ja nägin hoopis uue pilguga psühhoteraapiat. Leian nagu autor, et inimene kasvab suhetes koos teiste inimestega.

4. Chris Hadfield ”Astronaudi soovitused eluks Maal”

Chris Hadfield on endine kanada astronaut ja sõjaväelendur, kusjuures need ametid käisid vanasti sageli koos. Raamat ”Astronaudi soovitused eluks Maal” on ühtaegu mehe memuaarid, mõtisklused astronaudiks olemisest ning kosmoses veedetud ajast. Popkultuur teab Hadfieldi aga esimese muusikavideo järgi kosmoses, kus ta kaaluta olekus Space Oddity taustal rahvusvahelisel kosmosejaamal ringi hõljub. Tegu oli teise astronaudi elulooga mida lugesin (esimene oli Scott Kelly oma) ning võrreldes sellega keskendus Hadfield rohkem astronaudi väljaõppele ja kutsele.

Ta analüüsib, kui erinevalt peavad inimesed kosmoses mõtlema, küsides endalt iga päev, mis neid järgmiseks tappa võib. Filmid kipuvad kosmost romantiseerima, aga astronautide elulugusid lugedes saan aru, kui raske tööga on tegemist. See kahtlemata tõstis minu austust nende meeste ja naiste suhtes, kes ISS-il töötavad, jaama töös hoiavad ning teaduse arengusse panustavad. Inimtüübina tundub Hadfield sõbralik ja hakkaja tegutseja, kes kõigiga läbi saab. Mõned korrad olen vaadanud tema youtube-videosid, kus ta kosmose teemal inimesi harib või filmides levinud vigadest räägib. Elujaatav, muhe, informatiivne ja hariv elulugu astronaudi elust ning tähelepanekutest kosmoses töötamise kohta. Kosmosefännidele kohustuslik!

5. John Carreyrou ”Vere pettus. Silicon Valley idufirma saladused ja valed”

Raamatu ”Vere pettus” ehk originaalis ”Bad Blood” lugesin ma praktiliselt ühe jutiga läbi. See oli uskumatult haarav, päriselt sündinud lugu ühe Silicon Valley startupi pettusest. Mingis mõttes on tegu põnevikuga – geniaalne naisjuht, läbimurdeline meditsiiniseade ja vereanalüüsid – kõik vajalikud eeldused põnevaks looks justkui olemas. Ainult et see kõik juhtus päriselt. Ja see kõik oli pettus. Elizabeth Holmes pidi meditsiinisektorile tegema sama, nagu Steve Jobs oli teinud tehnoloogias. Läbitungiva pilguga naisjuht lubas turule tuua uue ja lihtsama viisi patsientidelt vereanalüüside võtmiseks, ning seda vaid tilgakese verega. Firma, kuhu investorid hunnikus raha panid, sai nimeks Theranos.

Mulle meeldis selle loo juures moraalne õppetund. Tänasel päeval on investorid kindlasti ettevaatlikumad juhtide osas, kes lubavad liiga palju asju kokku. Eriti, mis puudutab teadus- ja meditsiinisektorit. Kui õigesti mäletan, siis Holmes polnud isegi kõrgharidust saanud ega piisavalt kaua oma valdkonnas töötanud, kui jõudis enda sõnul murrangulise avastuseni. Autor John Carreyrou on elukutselt ajakirjanik ja intervjueeris firma varasemaid töötajaid ning inimesi, kes Theranosega seotud olid. Paljud neist kahtlustasid pettust juba varem. Teine huvitav osa raamatust oli Elizabeth Holmesi enda karakter, kelle kohta mõned isegi arvavad, et tegu on psühhopaadiga. Näiteks rääkis naine päriselt palju kõrgema häälega, kuid meedias ja kolleegide juuresolekul kasutas madalamat tämbrit. Uuriv ajakirjandus oma parimal kujul, John Carreyrou kirjutab haaravalt ühe firma ulatuslikust pettusest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.