Kui peaksin möödunud aastat iseloomustama, siis 2021 oli suurte muutuste aasta. Oli suuremaid kordaminekuid, nagu kõrgkooli cum laude lõpetamine (lõputöö sai kaitstud edukalt*) ja erialasele tööle asumine. Kolme aasta pingutused kandsid vilja – lõpuks ometi farmatseut! Samas oli isiklikus elus muutusi, nagu suhte lõpetamine ja iseseisvalt elama kolimine. Mitmeski mõttes alustasin elus uut peatükki ja mõtestasin asju ümber. Samuti tõi möödunud aasta palju uusi tutvusi, toredaid inimesi mu ellu, kogemusi ning kaks ägedat reisi (üksinda Küprosele minek, Santorini vulkaanisaare nägemine).

2022 osas praegu suuri plaane pole. Kuna soovin kodu ostuks koguma hakata, siis see aasta reisin vähem. Samuti kuna töötan täiskohaga ja teen lisaks ületunde, siis lugemine on jäänud veidi tahaplaanile. Eluperiood lihtsalt selline. Asemele on tulnud filmid, möödunud aasta lõpus vaatasin palju filme. Raamatuid lugesin rohkem aasta esimeses pooles ja kokku 52 raamatut, millest umbes pooled oli ilukirjanduslikud. Lugemisaasta oli enam-vähem, kindlasti on olnud paremaid. See aasta soovin näiteks ”Anna Karenina” läbi lugeda, eriti kuna juunis kavas balleti vaatama minna.

Südamest loodan, et see lugemispisik tuleb vaikselt tagasi ja tihedam kirjutamissoov koos sellega. Siin on minu möödunud aastal loetud ilukirjanduse TOP 10, kusjuures aimekirjanduse postitus, kus kirjutan aasta parimatest üldharivatest teostest, populaarteaduslikust kirjandusest ja biograafiatest tuleb varsti!

*Minu bakatööd saab lugeda siit ja kaitsmist kuulata siit

Ilukirjanduse TOP 10

1. Jane Eyre (Charlotte Brontë)

Kindlasti ei tule üllatusena, et mu lemmik ilukirjanduslik teos oli möödunud aastal Charlotte Brontë klassik ”Jane Eyre”. Arvan, et enamus blogi lugejatest on selle nooruspõlves läbi lugenud. Tegu on tugevalt karakterikeskse romaaniga, kus figureerib tugev ja iseteadlik naispeategelane. Mõni kutsuks seda isegi esimeseks feministlikuks romaaniks, kuigi poliitiliste sõnumite puudumise tõttu ma seda nii üks-ühele ei defineeriks. Jane Eyre elas küll meeste maailmas, kuid ei üritanud seda muuta. Samas nägi ta end võrdsena romaani meespeategelasega ning esitas talle väljakutseid. Kuid eelkõige on see kaunilt kirjutatud lugu iseteadlikust naisest ning tema isiksuse arengust romaani jooksul. Eriti nautisin tegelaste mõttemaailmu avavaid pikki dialooge, mis ei tekitanud lugedes kordagi igavust. Äärmiselt kaunilt kirjutatud klassik!

2. Sõrmuste isand (J.R.R. Tolkien)

Sõrmuste isanda filmitriloogiat olen fännanud alates hetkest kui esimest osa 8-aastaselt kinos nägin, nii et aasta alguses otsustasin läbi lugeda J. R. R. Tolkieni samanimelised fantaasiaromaanid. Neid raamatuid on üsna keeruline arvustada ilma, et raamatu-Frodot või Sami filmitegelastega ei kõrvutaks. Samas soovitan filmifännidel neid kindlasti lugeda, sest vaatamata Peter Jacksoni fantastilisele ekraniseeringule on Tolkieni loodud maailm veel rikkalikum. Esiteks on raamatus detaile, mida muidu ei teaks. Näiteks Sauroni silm on rohkem metafoor kui füüsiline leekides silm, Puupard ja entid olid raamatutes huvitavamad, Vanas Metsas elav võimsaim olend Tom Bombadil jäeti esimesest osast täielikult välja jne. Väga palju saab teada tausta, mis filmidesse lihtsalt ei mahu.

Teiseks saab öelda, et nii südamlikud kui need filmid ka pole, on kõik need armastatud tegelaskujud (minu jaoks eelkõige Frodo, Sam ja Aragorn) romaanides veel komplekssemad. Kuid on ka erinevusi, näiteks haldjad pole nii sünged ning Frodo on vastupidi, raamatus helgem. Südamlikkust lisavad kõik need luuletused ja laulud, mis filmides puuduvad. Samas lugesin Tolkieni raamatuid just filmide tekitatud nostalgia tõttu. Olgu kuidas on, ainuüksi maailmaloome mõttes on tegu ühe parima fantaasiaromaanide-sarjaga.

3. Kolme keha probleem & Pime mets (Liu Cixin)

Korraks ulmelainele liikudes nautisin ma väga hiina ulmekirjaniku Liu Cixini raamatuid. Tegu oli ühtlasi mu esimese hiina ulmeautoriga. Hugo auhinna võitnud ”Kolme keha probleem” on haarav esimese kontakti lugu, kus inimeste poolt välja saadetud raadiosignaalile vastab maaväline eluvorm. Maal kujunevad välja erinevad inimgrupid, kellest ühest ootavad võõra tsivilisatsiooniga kohtumist ning teised mitte. Huvitavat nüanssi lisas raamatule segu ajaloost ja ulmest, sest üks tegevusliin kulges kultuurirevolutsiooni aegses Hiinas ja teine olevikus. Teine raamat, ”Pime mets”, jätkab sündmustega eelmise lõpust ning on vähemalt sama hea, kui mitte parem kui esimene osa. Ma tundsin lootust ja hiljem meeleheidet, mille vahel inimkond ning tegelaskujud žongleerisid, valmistudes esimeseks kokkupuuteks. Need on ideedest täis pikitud ja intelligentselt kirjutatud ulmeromaanid, mis pakuvad väga palju mõtteainet. Kolmanda osa loen ka kindlasti läbi niipea kui see eesti keeles ilmub.

4. Me oleme kõik täiesti endast väljas (Karen Joy Fowler)

Selle raamatu sisu võtab hästi kokku lause: ”Kuidas te tunneksite, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi?”. Karen Jow Fowleri ”Me oleme kõik täiesti endast väljas” on psühholoogiline romaan inimeste ja loomade käitumisest, psühholoogist isa lapseks olemisest ja sellega kaasnevatest raskustest. Ma ei taha sisu kohta väga palju reeta, sest teadmatus ühe tegelase osas annab lugemiselamusele palju juurde. Teoses arutletakse teaduseksperimentide eetika, loomade tunnete ning muu seesuguse üle, kusjuures lugu põhineb tõsielulistel sündmustel. Karen Joy Fowler on valanud selle väga kaunilt ilukirjanduslikku vormi. Autori isa oli sama valdkonna teadlane, nii et tõenäoliselt andis loo usutavusele juurde tema isiklik kogemus. Äärmiselt liigutavalt kirjutatud raamat.

5. Napoli-romaanide sari (Elena Ferrante)

Ferrante Napoli-romaanide sari räägib kahe tüdruku naiseks sirgumisest ühes Itaalia provintsis, nende erinevatest valikutest ning seeläbi väga erinevatest eluteedest. Otsisin nimelt naistevahelist sõprust kujutavaid raamatuid ja mitmes listis nimetati Ferrante raamatud. Huvitaval kombel on tegu rohkem naistevahelise rivaalitsemisega, aga samas muutis see nende omavahelise dünaamika intensiivsemaks. Elena ja Lila on drastiliselt erinevad karakterid nii iseloomult kui huvidelt, kuid samas hoolivad nad üksteisest veidral ja ebatervislikul moel (meenub ”veri on paksem kui vesi” väljend).

Teemakäsitluselt on tegu intelligentse romaanisarjaga. Autor kirjutab Itaalias toimuvast (sh fašismist), poliitikast, vaesusest ja töölisklassist, vaeses naabruskonnas elamisest ja vägivallast, õppimisest, kõrgharidusest, naise kogemusest ülikoolis, enda ülestöötamisest, edu saavutamisest, kirjandusest ja paljustki veel. Elena rühkis koolis õppida, samal ajal kui Lila valis teistsuguse elutee. See oli väga huvitav nüanss just kolmanda raamatu juures, sest siis läks kummagi naise elu veel rohkem lahku. Tõenäoliselt üks põhjustest, miks kolmas mu lemmik oli. Kumbki naine käis mööda enda rajatud teed, millele varasemalt algus pandi. Neljas osa pani sarjale ilusa punkti. Kusjuures sarja ma näinud pole, aga olen selle kohta head kuulnud.

6. Lipugambiit (Walter Tevis)

Walter Tevise ”Lipugambiiti”, mis räägib malegeeniusest Beth Harmonist, teavad enamus inimesi samanimelise sarja järgi. Mulle meeldisid ühtemoodi nii sari kui ka raamat, viimane oli sama tempokas, kuid detailsem. Lugedes meeldis mulle Bethi pühendumus, see, kuidas ta suutis keskenduda vaid malele. Teda ei huvitanud kuigivõrd sõbrannad ega suhted, vaid ainult see üks eesmärk elus – saada parimaks maletajaks. Väga palju puudutatakse ka vaimse tervise ja sõltuvuse teemat, sest male (ning tabletid, millest ta sõltuvusse jäi) oli Bethi jaoks viis omada kontrolli oma elu üle. Raamatu ainus miinus või vastupidi, sarja tugevus oli see, et need on väga sarnased. Eraldiseisvalt head, aga lugemiselamus olnuks haaravam sarja eelnevalt nägemata.

7. Hail Mary (Andy Weir)

Andy Weir on autor, keda paljud teavad ”Marslase” raamatu ja filmi põhjal. Möödunud aastal avaldas ta oma uue ulmeraamatu ”Hail Mary”. Sisututvustus on haarav – astronaut ärkab kosmoselaevas üles, teadmata, kus ta on ja miks. Tegu on ennekõike põneviku ja alles seejärel ulmega. Paljudele tuttavatele, kelle kohta tean et nad ulmet ei loe, on see põnevik väga meeldinud. Kui peaksin siit listist midagi soovitama, siis kõige kaasahaaravam on just ”Hail Mary”. Mulle isiklikult küll meeldis tehniline survival-põnevik ”Marslane” rohkem, aga antud raamatut eristas südamlikkus, mida autori varasemates teostes pole nii palju tunda. Eriti avaldus see tegelaskujus, kes muutub oluliseks just raamatu teises pooles. Tempokalt kirjutatud ulmekas, mis pani mõtlema koostöö ja sõpruse olulisusele ning naerutas oma huumoriga.

8. Siid (Alessandro Baricco)

Itaalia kirjaniku Alessandro Baricco ”Siid” on kahtlemata üks möödunud aasta üllatajatest. Justkui armastuslugu, aga samas mitte. Pigem on see lugu teiselpool maakera põgusast kohtumisest, ilusast unistusest – armastusest, mis kunagi ei juhtunud. Lühinovell ”Siid” meeldis mulle oma kauni keele (kiidusõnad tõlkijale!) ja eelkõige selle tõttu, et tegu on oma olemuselt muinasjutuga. Selles oli palju kordusi, huvitav püänt ja tabav lihtsus. Romantikutele kohustuslik lugemine!

9. Ära lase mul minna (Kazuo Ishiguro)

Ishiguro ”Ära lase mul minna” on kõhedusttekitav ja unenäoline düstoopia inimestest, kellel puudub kontroll oma elu üle. Kahjuks ei saa sisu kohta palju kirjutada ilma, et see reedaks olulist infot teose sündmuste kohta. See lugu tõmbas endasse ja pani mõtlema valikuvabaduse, üksinduse, meditsiini ja elundidoonorluse üle. Ainsa kriitikana tooksin välja, et lugu ise polnud läbinisti usutav ja seni loetud düstoopiatest (Orwell, Atwood, Huxley) vähem originaalne, kuid siiski piisavalt hea et lugemiselamusena meelde jääda.

10. Inimene helendavast klaaskastist (Sayaka Murata)

Sayaka Murata raamatut lugesin ma inglise keeles (”Convenience Store Woman”), kuigi hiljuti tõlgiti see ka eesti keelde. See räägib loo noorest naisest, kes pole kunagi kuhugi sobitunud ning leiab lõpuks oma kutsumuse toidupoes. Poes töötades ta teab täpselt, kuidas käituda ja mida talt oodatakse, erinevalt elust kus on palju eri mängureegleid. Sõbrad survestavad naist paremat töökohta leidma ja suhet looma, kuid need asjad pole kunagi tema eluplaani sobitunud. Lõpuks üritab naine mugavustsoonist välja murda ja end muuta, aga asjad ei kuku päris õnnelikult välja… Tegu oli väga muhedalt ja humoorikalt kirjutatud raamatuga, mis sisaldab kriitikat tänapäeva ühiskonna normide kohta. Eriti nende osas, mis on sätestatud noorele naisele. Omapärane ja mõtlemapanev teos, kus on paras kogus huumorit.