Ajalugu, biograafiad ja teadus

Kuidas võtta kokku 2020. aasta aimekirjandust? Kokku lugesin 22 mitte-ilukirjanduslikku teost, millest eraldi tooksin välja parimad kolmteist. Tegu oli tõeliselt hea lugemisaastaga, sest lugesin põnevaid teoseid, sain uusi teadmisi ning avardasin silmaringi. Peamiselt lugesin psühhiaatria, teadusliku ja ajaloolise sisuga raamatuid ning kooli jaoks erialakirjandust.

Ajaloolise sisuga oli näiteks ”Võidujooks kuule”, mis rääkis Apollo missioonidest, ”Hääletu kevad”, mis rääkis 60ndate pestitsiidide kasutusest ja nende mõjust keskkonnale. ”Mere südames” rääkis vaalapüügilaeva Essexi hukust. Järgmistel aastatel loodan lugeda sama palju või rohkem ajaloolisi raamatuid, sest ajaloost on alati võimalik rohkem uurida ja teada saada. Ning minu suureks üllatuseks oli üks parimaid lugemiselamusi just Essexi vaalapüügilaeva lugu!

Teadusliku sisuga olid näiteks arsti ja akadeemiku Ben Goldacre’i teosed Bad Science ja Bad Pharma, mida mõlemat lugesin inglise keeles. Eesti keeles on muuseas Rahvusraamatukogus ”Pahateadus” täiesti olemas, soovitan lugeda. Samuti olid teadusliku sisuga psühhiaatrite kirjutatud teosed ”Poiss, keda kasvatati nagu koera”, ”Keha peab arvet” ja mu lemmik ”Hea põhjus end halvasti tunda”. Uneteadlase Matthew Walkeri teos ”Miks me magame” ning Nobeli majanduspreemia võitnud Daniel Kahnemani raamat ”Kiire ja aeglane mõtlemine” olid mõlemad põnevad lugemiselamused.

Aasta jooksul lugesin viis biograafiat läbi. Neist neli jätsid väga sügava mulje, kuigi neljas – näitleja Matthew McConaughey elulugu ”Greenlights” jäi listist napilt välja. See oli väga elujaatav ja positiivne lugemine ning loodan, et tõlgitakse ka eesti keelde. Kõik kolm raamatut, mis mul biograafiate listis on – ”Põlev aju”, ”Haritud” ja ”Permanent Record” olid kahtlemata ühed mu lemmikud lugemiselamused. Ühes nendest on meditsiiniline müsteerium, teises mormoonide perekonnas raske lapsepõlvega naise inspireeriv lugu, kolmandas Edward Snowdeni elulugu, kes paljastas kogu maailmale NSA luuretegevuse.

 

Parimad ajaloolised raamatud

 

”Mere südames”

”Mere südames” räägib 1819. aastal Vaiksele ookeanile seilanud laevast, mille hävitas hiiglaslik kahekümne viie meetrine võidisvaal. Teisisõnu lugu, mis inspireeris ”Moby Dicki”. Nathaniel Philbricki kirjutatud tõestisündinud loost on ühtlasi 2015. aastal linastunud samanimeline film. Vaatasin peale raamatu lugemist filmi uuesti läbi ning kinnitan, et raamat on tõepoolest kordades parem. Selles on nii palju infot, mida filmi lihtsalt ei mahtunud, rääkimata sellest et lugedes oli elamus kordades intensiivsem. Lugesin selle sisuliselt ühe istumisega läbi.

See põhineb kahe ellujääja kirjeldustel, kes Essexi vaalapüügilaeval olid ning annavad mõnevõrra erineva pildi toimunust. Kuigi nende kirjeldused enamus teemades klapivad, siis näiteks vanemtüürimehe mälestustest on mõned olulised detailid välja jäetud. Raamatus antakse terviklik pilt õnnetusest, mis on autori pika ja põhjaliku uurimistöö tulemus. Räägitakse paatide trajektoorist, meeste pikast merereisist ning väga rasketest katsumustest elu ja surma piiril. Üks mu 2020. aasta parimaid lugemiselamusi, mis pani mõtlema tolleaegsete ohtlike merereiside ning vaalaäri kui sellise peale. Soovitan absoluutselt kõigile, keda huvitavad ajaloolised, tõesti sündinud lood. Väga põnevalt kirjutatud teos.

 

”Hääletu kevad”

Rachel Carsoni ”Hääletu kevad” oli raamat, mida soovitas nii muuseas lugeda mu õppejõud. Tegu on tegelikult väga olulise keskkonnaalase raamatuga ning seda nimetatakse isegi 20. sajandi üheks oluliseimaks teoseks, sest raamatu järelkaja muutis pestitsiidide kasutust järgmistel aastakümnetel.

Keda teema rohkem huvitab siis kirjutasin raamatust ka põhjalikuma analüüsi, aga sisuliselt 50-60ndatel kasutati laialdaselt looduses kumuleeruvat kahjurimürki DDT ning paratiooni nimelist äärmiselt toksilist ühendit. Võrdluseks tänapäeval on DDT kasutus enamus riikides keelatud või rangelt reguleeritud. ”Hääletu kevade” lugemine avardas oluliselt mu silmaringi ning nimetaksin seda üheks aasta oluliseimaks lugemiseks.

 

”Võidujooks kuule”

Iga aasta olen läbi lugenud vähemalt ühe kosmoseteemalise raamatu ja 2020. aastal oli selleks Charles Fishmani ”Võidujooks kuule”. Meie põlvkonnal on Elon Musk ja SpaceX, kes rakette ja kosmoselendu arendavad, aga 60ndatel olid Apollo missioonid. Seejuures kuu võidujooksu alustas ennekõike Külm Sõda ja venelaste esialgne edu kosmoses (Sputniku orbiidile saatmine), mitte unistus inimene kuule saata. 60ndate alguses oli ameeriklastel ette näidata viimase peal sõjatehnika, aga kosmoses olid venelaste koerad rohkem aega veetnud kui ameeriklaste astronaudid. See pidi muutuma. Autor keskendub oma raamatus küsimustele, et kuidas Apollo sai võimalikuks, mida need missioonid saavutasid ja mis on nende olulisus. Ma nautisin huvitavaid tehnilisi detaile, apollo arvuti ja kuumooduli loomist, aga samas ka 60ndate aastate kirjeldusi ja ajaloolist poolt. Tegu oli väga põneva ja hariva lugemisega.

 

Parimad biograafiad

 

”Põlev aju”

Susannah Cahalani ”Põlev aju” on autobiograafia, mida lugesin sellise tempoga, nagu mõned loevad põnevikke. Kui põneviku puhul tahetakse teada mõrvarit, siis mina tahtsin teada diagnoosi. See oli meditsiiniline müsteerium naisest, kes läks ootamatult ”hulluks”. Noor ja ambitsioonikas uuriv ajakirjanik Susan koges krampe, psühhoose, paranoiat ja kaotas igasuguse piiri reaalsusega. Keegi ei saanud aru, mis tal viga oli, kusjuures seisund läks aina hullemaks. Lugedes kahtlustasin kord epilepsiat, siis skisofreeniat, ning lõpuks juba midagi kolmandat. Aga see polnud ükski neist. Naisel diagnoositi hoopis üks erakordselt haruldane haigus.

Soovitan seda biograafiat lugeda inimestel, kellele meeldivad meditsiinilised müsteeriumid ja uskumatuna näivad elulood. Minule soovitas seda üks hea raamatuhuviline sõbranna. Üks kõige vapustavamaid autobiograafiad, mida olen kunagi lugenud.

 

‘‘Haritud”

Tara Westoveri ”Haritud” on Goodreadsi 2018. aasta parim biograafia ning ühtlasi raamat, mida mu tutvusringkonnas huviga loeti. Seda soovitas mulle sama sõbranna, kes soovitas ka ”Põlevat aju” ja ”Kus laulavad langustid”. Ning mul on väga hea meel, et soovitas. Tegu on tõsiusklike mormoonide perekonnast pärit naisega, kes räägib oma keerulisest lapsepõlvest ja erakordsest suureks sirgumise loost. Ta sai sünnitunnistuse alles 9-aastaselt ning kooli läks esimest korda 17-aastaselt. Lapsepõlve veetis ta äärmiselt radikaliseerunud keskkonnas, kus ei tunnistatud tänapäevast meditsiini ega isegi formaalset kooliharidust.

Tara õpetas endale iseseisvalt ajalugu, matemaatikat ja kõiki teisi aineid, pääses gümnaasiumisse ning lõpuks Harvardi ja Cambridge’i ülikoolidesse. See oli tema viis põgeneda ja haarata kontroll oma elu üle. ”Haritud” on inspireeriv lugu sellest, kui oluline on tahtejõud ning kui midagi väga tahta ja vaeva näha, siis saab kõike saavutada. Sarnaselt eelmisele on tegu väga erakordse raamatuga. Iseasi muidugi, kui paljud detailid olid tõesed, aga raamatuna nautisin seda väga.

 

”Permanent Record”

Edward Snowdeni elulugu lugesin inglise keeles, kuigi see tõlgiti suhteliselt kiiresti eesti keelde. Ma veel mäletan seda päeva 2013. aastal ja kaasnevat poleemikat, kui Snowdeni nimi igalpool tuntuks sai. Vilepuhuja, kes tõi päevavalgele NSA ja CIA jälitustegevuse ameerika kodanike üle. Muuseas, jälitustegevus ei olnud siiski ainult ameeriklasi puudutav, sest programmist olid teadlikud parterriikide luureorganisatsioonid. Ühtlasi pääseti PRISM programmi abiga ligi üheksa suure IT-firma serveritele (sh Microsoft, Google, Facebook, Skype ja Apple). Isa ja mina pidasime teda idealistiks, USA valitsus pidas meest reeturiks. Praegu elab Edward Snowden Moskvas asüülis ega saa tõenäoliselt kunagi kodumaale naasta.

Snowden kirjutab autobiograafias oma lapsepõlvest, kokkupuutest esimese arvutiga, interneti tulekust ja sellest, kui erinev oli internet 90ndatel. See oli kohati nostalgiline lugemine, sest ma mäletan umbkaudselt, milline oli internet kui ise seal käima hakkasin. Isiklikud kodulehed olid väga popid ja igasugused foorumid, üksteisele jagati õpetusi. Internet oli inimeselt inimesele, firmad ei osanud seal veel raha teenida. Ma sain teada, kes on maailma tuntuim vilepuhuja inimesena. Parandamatu idealist. Üldiselt soovitangi lugeda neile, keda huvitab tema persoon rohkem.

 

Parimad teaduslikud raamatud

 

”Hea põhjus end halvasti tunda”

2020. aastal lugesin ma kolme erineva psühhiaatri raamatuid. Kui peaksin soovitama ainult ühte neist, mis annab uusi teadmisi, vaatepunkte ja põhjendusi haigustele, siis oleks selleks Randolph M. Nesse ”Hea põhjus end halvasti tunda”. Eriti meeldis mulle see, et ta keskendub miks-idele haiguste taga. Miks on depressioon kasulik? Sest see aitab inimesel peale tagasilööki ajutiselt tegutsemisest kõrvale tõmbuda ja olukord ümber kaaluda. Ta ei pisenda depressiooni kui sellist, vaid pakub välja positiivsema vaate vaimsetele häiretele. Selles osas on tema teos ootamatult optimistlik lugemine.

Raamatus räägitakse psühhiaatria ja vaimse tervise eri tahkudest. Näiteks sellest, kui keeruline on diagnoosi panemine ning sageli pannakse depressiooni diagnoos liiga kergelt, kaalumata patsienti mõjutanud elusündmusi. Ühtlasi analüüsib ta põhjuseid, miks me oleme evolutsiooniliselt haigustele vastuvõtlikud. Kas võib olla, et me pole kohastunud praeguses keskkonnas elamisele? Soovitan raamatut lugeda kõigil, keda vähegi huvitab vaimne tervis. Autoril on kõige olulisem teadlase omadus – objektiivsus. Vaatamata mõningale kriitilisusele depressiooni ravis, ei alahinda autor näiteks ravimite tähtsust paanikahäirete ravis. Samuti ei pisenda Nesse käitumisteraapia ega psühhoteraapia olulisust. Kõigel on oma koht ravis ning teinekord on ravi väga erinev. Minu pikem arvustus asub siin.

 

”Poiss, keda kasvatati nagu koera” ja ”Keha peab arvet”

Need kahe erineva psühhiaatri kirjutatud raamatud räägivad traumast. Erinevus on see, et lastepsühhiaatri Bruce D. Perry kirjutatud ”Poiss, keda kasvatati nagu koera” keskendub lapsepõlvetraumale ja selle ulatuslikule mõjule. Ta toob oma raamatus konkreetseid näiteid laste juhtumitest ning kirjeldab, kuidas neid aitas. Võrdluseks ”Keha peab arvet” räägib traumast detailsemalt ja teaduslikumalt ning palju keskendutakse post-traumaatilisele stressihäirele täiskasvanueas. Rohkem keskendutakse uuringutele, ühtlasi kirjeldab psühhiaater erinevaid teraapiaid ning nende efektiivsust inimeste aitamisel.

Mõlemad raamatud aitavad lugejal mõista lapsepõlve määravat mõju sellele, kuidas täiskasvanuna käitume, kuidas oleme meelestatud teiste inimeste suhtes ning nendega suhtleme. Kui võrdleksin neid kaht, siis ”Poiss, keda kasvatati nagu koera” oli kiirem ja haaravam lugemine. See oli äärmiselt traagiline ja kurb, aga ka lootust andev. Seda just seetõttu, et autor keskendub lahenduste leidmisele. Ühtlasi meeldis mulle see, et sain paremini aru, kuidas ja miks sotsiopaadid kujunevad. Ma sain aru, miks lapse esimesed 3-4 eluaastat on nii kriitilise tähtsusega. Mõlemat raamatut soovitan lugeda kõigil, keda huvitab trauma, selle olemus, traumast paranemine ning lapsepõlve sündmuste mõju meie isiksusele. Samas võib ”Poiss, keda kasvatati nagu koera” olla šokeeriv, eriti kui tegu on esimese sellise lugemisega. Oluliselt ja huvitavalt on kirjutatud mõlemad, samuti täheldasin, et paljud ideed nendes raamatutes kattuvad.

 

‘‘Bad Science” & ”Bad Pharma”

Ben Goldacre on üks nendest autoritest, kellelt ma loeks praktiliselt kõike. Ta on arst, akadeemik, teaduskirjanik, aktivist ja võitnud oma kirjutiste ning algatuste eest palju preemiaid. Kui kümme aastat tagasi oli Goldacre maailmale tuntud peamiselt teaduskirjanikuna, siis nüüdseks on ta asutanud AllTrials ja OpenTrials projektid. Nimelt võitles (ja siiani võitleb) akadeemik selle eest, et kõik kliinilised uuringud oleks avalikud ja läbipaistvad.

Aastakümneid tagasi ei olnud näiteks kohustust, et kõik uuringud oleks vabalt kättesaadavad. See tekitas olukorra, kus avaldati ainult positiivseid uuringuid ehk selliseid, mis tõestasid mingi ravi kasulikkust. Samas jäeti avaldamata uuringud, kus kasu ei näidatud või tulemused polnud nii positiivsed. See kallutas tõenduspõhist meditsiini, aga nüüd, 2020. aastal on asjad oluliselt paremad. Tegu on tulihingelise idealistiga, kes võitleb tõenduspõhise meditsiini eest. Muuseas, ”Bad Pharma” ei räägi vandenõuteooriatest ega kurjadest farmaatsiafirmadest. See räägib pigem sellest, kuidas meditsiin saaks olla veel parem.

Akadeemilise sisu tõttu soovitan ”Bad Pharma”-t lugeda ainult meditsiinialase haridusega inimestel, kuid ”Bad Science” võiks lugeda igaüks. See oli ka kiirem ja kergem lugemine. Tegelikult puudutab ta selles põgusalt samu teemasid – näiteks kuidas viiakse läbi teadusuuringuid, mis on aus uuring ning kuidas tulemusi väänatakse. Kuid lisaks lükkab ta ümber homöopaatia, kritiseerib toidulisandite äri, viskab nalja alternatiivmeditsiini gurude ja muu seesuguse üle. Kui aus olla, siis on autor väga palju inimesi oma kirjutistega välja vihastanud. Soovitan teaduskirjanduse fännidele, sest tegu on väga informatiivse ja põneva autoriga. Ka huumor pole paha!

 

”Kiire ja aeglane mõtlemine”

Daniel Kahnemani ”Kiire ja aeglane mõtlemine” on raamat, mida ma äärepealt poleks lugenud. Arvasin, et tegu on eneseabiga, kuid see oli palju enamat. Teos asub küll raamatupoe psühholoogia riiulis, kuid tegu on teadusliku käsitlusega majandusest, psühholoogiast ja sellest, kuidas inimesed otsuseid teevad. Tegu polnud kerge ja kiire lugemisega, vaid hoopis süvenemist nõudva, mõtlemapaneva teadusliku teosega. Soovitan seda kõigile lugeda (kasvõi sirvida!), sest uut infot ammutab raamatust palju. Muuseas, kõik matemaatilised probleemid pole sugugi kohustuslikud. Mina lugesin nii kaua, sest üritasin autori igast peatükist aru saada, aga tegelikult saab seda lugeda ka teisiti. Minu jaoks oli parim raamatu esimesed 100 lehekülge ning viimane peatükk sellest, mis teeb inimese õnnelikuks.

 

”Miks me magame”

”Miks me magame” on raamat, mis kahtlemata paneb und rohkem hindama. Kes unest ja une vajalikkusest väga palju mõelnud ega uurinud pole, siis soovitan seda soojalt lugeda. Mulle endale meeldis see, et sain isegi mõningat uut infot ja kinnitusi senistele oletustele. Näiteks une ja õppimise omavahelisest seosest, kus üks halvasti magatud öö (alkoholi tarvitamise tõttu näiteks) halvendab mälestuste kinnistamisti isegi siis, kui eelnevad paar ööd magati hästi. Üldse on õppimise vaatepunktist uni äärmiselt oluline, olulisem kui me arvame, tervisest rääkimata. Samuti meeldis mulle une ja immuunsüsteemi vaheline seos. Ma olen enda puhul alati märganud, et haigestun viirusinfektsioonidesse peamiselt siis, kui magan väga vähe. Kokkuvõttes on tegu olulise raamatuga une vajalikkusest.