2020. oli fantastiline lugemisaasta. Lugesin rohkem kui ühelgi varasemal aastal – 70 raamatut, pooled neist suvel. Mahukaim teos oli ligi 1400-leheküljeline ”Sõda ja rahu” ning lühim Philip K. Dicki lühinovell ”Mälestused kliendi omal valikul”. Enamus raamatutest oli ilukirjandus, palju aimekirjandust, omajagu ulmet ja mõned biograafiad. Nagu eelmisel aastal, siis muljetan aasta jooksul loetud teostest kahes eri postituses. Siin on minu aasta parimad ilukirjanduslikud lugemiselamused:

Ilukirjanduse TOP 10

 

1. ”Kus laulavad langustid”

Rahva Raamatu menukaim raamat, ”Kus laulavad langustid” on vist enamus inimeste selle aasta ilukirjanduse tipus. Nii ka minul. Mulle meeldis, et see oli keeleliselt kaunis, esimest korda elus nautisin looduskirjeldusi. Kuigi aimasin ette, kuidas raamat lõppeb, siis nautisin ikkagi lugu. Selles romaanis oli kõik paigas. Tegelaskujud, looduskirjeldused, sündmustik – universaalselt kaunis lugemiselamus. Nagu enda raamatuarvustuses mainisin, siis nohikuna nautisin evolutsiooni ja loomade käitumise teemalisi mõtisklusi. Zooloogi haridusega autor oli nende kirjutamisel muuseas inspireeritud Dawkinsi ”Isekast geenist”, mis on juba omaette väga huvitav teos. Langusteid soovitan küll kõigil lugeda, sest suure tõenäosusega leiab igaüks midagi enda jaoks.

 

2. ”Sõda ja rahu”

Eepiline klassik ”Sõda ja rahu” oli esimene raamat, mida Tolstoilt lugesin. Selles oli sõda, armastust, rahu, filosoofilisi mõtisklusi, analüüse sõja, ühiskonna ja kultuuri teemadel. Ma nautisin raamatut nii mõistuse kui ka hingega, sest selles oli minu jaoks kõike. Raamatu esimene pool oli tugevam ja lugemisnauding suurem, aga tervikuna nautisin kogu romaani. See pole kiire ja kerge lugemine, aga keda vähegi 19. sajandi alguse Vene kultuuriruum huvitab, siis soovitan lugeda. Saabuval aastal kavatsen läbi lugeda ”Anna Karenina”, mis mõnede arvates on isegi parem romaan. Olgu kuidas on, ”Sõda ja rahu” on unikaalne, kaunilt ja filosoofiliselt kirjutatud ning silmaringi rikastav klassik.

 

3. ”Vaik”

2016. aasta parima põhjamaade põnevusromaani auhinna võitnud Ane Rieli ”Vaik” oli aasta õudsaim lugemiselamus. Ma iseloomustaks seda kui dark fairytale. See on muinasjutulise hõnguga õudusromaan tüdrukust, kes alustab lugu sellest, kuidas isa vanaema ära tappis. Muinasjutuliseks tegi selle lapse vaatepunkt, see, kui naiivselt ja lihtsalt ta oma perekonna traagilist elu kirjeldab. Nagu arvustuses välja tõin, siis raske on Ane Rieli ”Vaiku” ühte kindlasse žanrisse liigitada, sest selles oli üheaegselt õuduselemente, põnevikku, krimi ja müstikat. Ma elasin romaani väga sisse ning tüdruku kirjeldatud maailm jäi minuga pikaks ajaks. See ongi märk heast ilukirjandusest, kui isegi peale raamatu lõpetamist ei saa seda tükk aega mõttest… Soovitan raamatut neile, kes tahavad midagi hirmsat ja teistmoodi lugeda.

 

4. ”Kaart ja territoorium”

Kolmest eelmisest raamatust täiesti erineva stiiliga on Michel Houellebecqi ”Kaart ja territoorium”. Vihane prantslane, nagu ma teda kutsun. Ta on autor, kes paneb mõtlema, ka ebamugavate teemade üle. ”Kaart ja territoorium” on küüniline ja terav, olles samal ajal autori üks rahulikumaid ning mõtlikumaid romaane. Ma ei tea, kellele ma julgen seda lugeda soovitada. Inimesed üldiselt vihkavad või armastavad teda, üks kahest. Mul sõltub romaanist, aga naudin kõike, mis paneb mõtlema. Tema tegelased on maailma peale vihased või pettunud karakterid, ühiskonnakriitilised individualistid või hedonistlikud elunautlejad. Üht või teistpidi ei jäta see vihane prantslane kedagi külmaks. Kui keegi küsib minult Houellebecqi parimat romaani, siis ma soovitan seda.

 

5. ”Valgus ookeanide vahel”

Goodreadsi 2012. aasta parim ajalooline romaan. See räägib loo majakavahist, tema naisest ja nende keerulisest otsusest endale hoida paadist leitud imik. Saladusest koorub ajapikku sündmuste ahel, kus asjaolud lähevad ootamatus suunas. Selles on armastust, kahetsust, raskeid otsusi ja valesi valikuid. Mulle meeldis, et kuigi raamatus on armastust, siis see pole järjekordne kirglik, kiirelt lõkkele löönud ja sama kiirelt süttiv armulugu. Pigem on tegu üksteist toetava armastusega, kus mõlemad tegelased kasvavad ja arenevad koos. Keeleliselt kaunis romaan, mida soovitan igale ajaloolise romaani austajale.

 

 

6. ”Minu sünge Vanessa”

”Minu sünge Vanessa” on selle aasta üks järjekordseid bestsellereid. Ma olen isegi üllatunud, et suisa kaks bestsellerit on nii kõrgel minu listis. Pigem suhtun skeptiliselt raamatutesse, mida kõik taevani kiidavad, aga see on kiidulaulu väärt. Tegu on sügavalt psühholoogilise karakterianalüüsiga, kus noor koolitüdruk võrgutatakse tema õpetaja poolt. Kui Nabokovi ”Lolita” keskendub eelkõige mehe vaatepunktile, siis see raamat keskendub naise vaatepunktile. Tegu on raske lugemisega, käsitledes teemasid nagu pedofiilia ja naistevastane vägivald, aga ka peen, õhkkerge manipulatsioon ning emotsioonidega mängimine. Näiteks see, kui tugevalt naine kaitseb oma ahistajat. Mind huvitas see ainuüksi psühholoogilisel tasandil, aga ka kirjanduslikult on teos hästi kirjutatud. Soovitan neile, kes otsivad süngemat lugemist.

 

7. ”Geiša memuaarid”

Arthur Goldeni ”Geiša memuaare” olen tahtnud juba väga pikalt lugeda, filmi nägin ligi viisteist aastat tagasi. Kunagi lugesin ka raamatus kirjeldatud päris geiša elulugu – Mineko Iwasaki autobiograafiat ”Geisha, a Life”. Võrdluseks ”Geiša memuaarid” on ilukirjanduslik teos, mis on mõnevõrra dramaatilisem ja osades nüanssides faktiliselt ebatäpsem – keda täpsemalt huvitab, siis siin on minu arvustus.

Tegu on haaravalt kirjutatud romaaniga ühe geiša elust 30-40ndate aastate Jaapanis. Selles on rikkalikku jaapani kultuuri, ajalugu, kombeid, tavasid ning geišaks õppimise kunsti. Sayuri suureks sirgumise kõrval meeldis mulle kõige rohkem lugeda Jaapanist ja selle ajaloost. Tekkis veel suurem soov Gioni piirkonda ja Kyotot külastada, kirsipuude õitsemise ajal aprillikuus muidugi. Unistada ju võib.

 

8. ”Härrasmees Moskvas”

Võluvalt ja karismaatiliselt kirjutatud romaan krahv Rostovist ning tema tähelepanekutest ajal, mil viibib luksuslikus Metropolise hotellis koduarestis. Tegu on ameeriklase kirjutatud raamatuga vene aristokraadist 1920.-1950. aastatel. Seega puudub raamatus vene kirjandusele omane raskus, aga mitte sügavmõttelisus. Selles on palju huvitavaid vestlusi, arutlusi kirjandusest ja kultuurist, kommetest ning ühiskonnakriitikast. Sündmustik toimub bolševike riigipöörde järgsel ajal, mil rajatakse Nõukogude Liit, nii et ühiskonnakriitika on igati ajakohane. Raamatu toon on vaatamata süngele ajajärgule härrasmehelik, optimistlik ja kõrgkultuurne. Tegu on tõeliselt võluvalt kirjutatud raamatuga ning krahv Rostov poeb kindlasti igaühele hinge.

 

9. ”Voonakeste vaikimine”

Thomas Harrise ”Voonakeste vaikimine” on enamustele teada filmina, milles Hannibal Lecterit kehastab meisterlikult Anthony Hopkins. Filmist on tegelikult sama huvitav raamat, mille parimad kohad on FBI agendi Clarice Starlingu ja Hannibali omavahelised dialoogid. Ent nende omavahelise kassi-hiire mängu kõrval ootab kinnipüüdmist sarimõrvar. Haarav põnevik, mis tekitab omajagu nostalgiat. See on üheksandal kohal, sest Lecteri tegelaskuju on minu jaoks ideaalse psühhopaadi näidiskuju – intelligentne, salapärane ning üdini halb. Kui mõnes raamatus psühhopaati kirjeldatakse, siis võrdlen teda ikka Lecteriga. Samuti tutvusin ”Voonakeste vaikimise” kaudu antiikfilosoofi Marcus Aureliusega. “First principles, Clarice. Simplicity. Read Marcus Aurelius. Of each particular thing, ask what is it in itself? What is its nature? What does he do, this man you seek?”

 

10. ”Pobeda 1946”

Ilukirjanduse listi lõpetamiseks sobib hästi Ilmar Taska debüütromaan ”Pobeda 1946”. Tegu on hoogsa sündmustikuga ajaloolise romaaniga inimestest, kelle elud Nõukogude Eestis omavahel puntrasse jooksevad. Raamatus kirjeldatud sündmused panid mõtlema, kurvastama ja vahepeal oma absurdis ka muigama. Karakterid on lihtsad, ent mitte liiga pealiskaudsed. Et autori näol on tegemist Eesti filmilavastaja, stsenaristi ja produtsendiga, siis sündmustik on peaaegu et filmilik. Konkreetses raamatus aga filmilik kergus toimis.

 

 

Ulme TOP 5

 

1. ”Väljasõit rohelisse”

Minu esimene vene ulmekas vendadelt Strugatskitelt. Võrdleksin seda natuke Metro 2033-ga, vene ulme on üldse süngem ja rusuvam kui angloameerika ulme. Tegelased joovad, annavad üksteisele vastu kõrvu ning arutavad küüniliselt elu üle. Karmid ja tahumatud, kuid ometi siirad. Sentimentaalsusele siiski ruumi ei jätku ning Strugatskite loodud esimese kontakti lugu on irooniline ja humoorikas. Mulle meeldis, väga omamoodi esimese kontakti lugu. Paljud vendade Strugatskite fännid teavad kindlasti seda, et selle raamatu põhjal tehti vene ulmefilm Stalker. Sobib hästi süngetesse sügisõhtutesse.

 

 

2. ”The Complete Robot”

Ma pole ühtegi teist ulmekirjanikku nii palju lugenud kui Asimovit, see on minu seitsmes raamat temalt. Lemmikud on seni olnud tema robotilood Elijah Baileyga. ”Asumi” jaoks kogu veel hoogu, et kõik raamatud ühe jutiga läbi lugeda. ”The Complete Robot” kogumik sisaldab tema parimaid lühilugusid erinevate robotite, inseneride Powelli ja Donovani ning muidugi robootika-psühholoogi Susan Calviniga. Enamus nendest lugudest on ka eesti keeles ilmunud, aga eesti keeles sellist ühtset kogumikku kahjuks ilmunud pole.

Soovitan soojalt kõigile Asimovi fännidele, kes on nautinud tema raamatuid. Mind panid need lood mõtlema, sageli naeratama ning vahel oma sentimentaalsuses ka kurvastama. Tema robotid on mitte ainult intelligentsed ja idealistlikud, vaid sageli ka inimlikud. Asimov oli muuseas esimene autor, kes kujutas roboteid heade tegelastena. Enne seda kujutas valdav enamus ulmekirjandus roboteid vaenulikuna. Tema parim lugu, mida ta isegi pidas oma kõige õnnestunumaks robotilooks, oli ”Bicentennial Man”, eesti keeles ilmunud kui ”Positrooniline inimene”. Ma ütleks siiani, et see on üks mu lemmikuid ulmeraamatuid. See oli ühtlasi mu esimene ulmeraamat, mis pani mind ulmesse armuma. Eesti keeles näeb raamat selline välja, soovitan laenutada.

 

3. ”Poodud võõras”

Philip K. Dicki ulme on kahest eelnevast hoopis teistsugune. Kui Asimovile meeldib lugejat mõtlema panna intellektuaalsel tasandil, siis Philip K. Dick mängib reaalsuse kui sellisega.  Mis on tegelik ja mis võlts? Ühes loos muudetakse inimese mälestusi nii, et ta mäletaks midagi, mida pole tegelt toimunud, teises loos kirjeldatakse maailma, kus kuriteod hoitakse ennetavalt ära, kasutades selgeltnägijate võimeid.

”Sõjaveteranis” puudutatakse huvitavalt teemat, kus tulevikusündmusi näinud inimene satub justkui ajas tagasi, hoiatamaks teisi saabuva katastroofi eest. See lugu pani mind mõtlema fake news ehk võltsuudiste üle, mida saab väga edukalt kasutada inimeste käitumise mõjutamiseks. Tema ideed on lennukad ning sageli väga omapärased. Inimesele, kes Philip K. Dicki varem lugenud pole, soovitan siiski alustada tema klassikust ”Kas androidid unistavad elektrilammastest?” ehk Blade Runnerist.

 

4. ”Solaris”

Poola ulmekirjanikult Stanislaw Lemilt olen varem lugenud raamatut ”Tagasitulek tähtede juurest”, mis mulle väga hea mulje jättis. Kui võrdleksin neid kaht, siis soovitaksingi pigem eelnimetatut lugeda. ”Solaris” oli jällegi omamoodi esimese kontakti lugu, kus inimesed loovad kontakti mõtleva ookeaniga, mis suudab imiteerida nende mälestusi. Nii oli see rohkem pilguheit inimestesse endasse, väga introspektiivne maaväline eluvorm. Keeleliselt oli ulmekas samuti väga teistmoodi, näiteks meeldis mulle järgnev koht: ”See mälus salvestatav kujutis on valgustruktuur. Ajus ei ole mingeid sõnu, tundeid, inimese mälestus on nukleiinhapete keeli kõrgmolekulaarsetele asünkroonsetele kristallidele jäädvustatud kuju.”

Huvitav ulmeraamat, aga mitte autori parim teos.

 

5. ”Linn ja tähed”

Minu lemmik teoseks Arthur C. Clarke’ilt jääb tõenäoliselt alati ”2001: kosmoseodüsseia”. Soovitan seda absoluutselt kõigil lugeda, see on ausalt parem kui film. ”Linn ja tähed” oli väga kõrge fantaasialennuga filosoofiline 50ndate ulmekas. See toimub kauges tulevikus, mil inimesed ei lenda enam kosmosesse, vaid on isoleerinud end Diaspari nimelisse linna. Sealsetel elanikel on pikk eluiga ja harmooniline elulaad, aga kõik on liiga idülliline. Harva juhtub, kui sünnivad unikaalid, kes rahulikku korda natukenegi kõigutavad. Peategelane Alvin on üks selline unikaal…

Mulle meeldis see ulmeraamat filosoofiliste ideede osas, aga teostus oleks saanud olla parem. Eriti võrreldes ”Kosmoseodüsseiaga”, millest on tänaseks saanud ulmeklassik.

 

 

Mõtisklused aasta üle

 

Paljude jaoks oli 2020 kaootiline või lausa raske aasta. Minu jaoks oli nii ja naa, kindlasti oli keerulisemaid hetki, aga pigem vaatan aastale tagasi positiivsete emotsioonidega. Vaatamata sellele mis ümberringi maailmas toimus, suutsin jääda rahulikuks ning loodetavasti tekitasin rahumeelsust ka teistes enda ümber. Kuigi tahan olla kõigega kursis, siis ühel hetkel otsustasin koroonast vähem rääkida. Ära see nagunii ei kao, pigem tuleb halvas olukorras hakkama saada, ilma seda seejuures halvemaks muutmata. Mina maskivastane ega koroonaeitaja ei ole, vaktsiinide osas usaldan kliinilisi uuringuid ja Lääne meditsiini, aga tülli ka inimestega nende üle ei läinud. Let’s agree to disagree. 

Töö ja kooli osas väga palju muutunud ei ole. Kõik asjad sain õigeaegselt tehtud, hinded on head ja aasta jooksul jõudsin veel hulgaliselt raamatuid läbi lugeda. Materiaalses plaanis võiks alati parem olla, aga tudengi elu on nagu on. Üldiselt ma ei kurda, sest mul on võimalus õppida eriala mis mulle meeldib, töötada osalisel koormusel ning muul ajal tegeleda hobidega. Peale lugemise hakkasime õega suvel jõusaalis käima ning käisime suhteliselt regulaarselt aasta lõpuni välja. Nüüd pandi jõusaalid mõneks ajaks kinni, millest on muidugi natuke kahju… Kuid pole hullu, tuleb lihtsalt rohkem liikuda.

Septembri lõpus ujusin esimest korda 14-kraadises vees, mis oli ka täiesti omamoodi kogemus. Sõbranna tahab tegeleda talisuplusega, nii et eks näis kuidas sellega 2021. aastal läheb. Üldiselt olen skeptiline, sest isegi 14 kraadi oli minu jaoks suhteliselt ekstreemne kogemus. Kuid see-eest väga nauditav, sest külmas vees ujudes saab väga palju energiat ja hea enesetunde terveks päevaks. Soovitan proovida! 🙂

Üks suur muutus oli see, et me võtsime mehega koera, 24.02.2020 sündinud kuldse retriiveri nimega Jack. Ta on lõputult tore, sõbralik, energiline ja vahva koer. Ning ta jagab nii palju armastust, pidevalt otsib meie lähedust ning tahab kratsimist. Elu on koeraga parem kui enne. Käime rohkem looduses ning suvel sõitsime päris palju Eesti peal ringi. Lähiaastatel tahaks kolmekesi autoga ette võtta Euroopa tripi, aga me oleme kannatlikud, aega on. 😉

2021. aasta tuleb töine, vaja lõpetada veel lõputöö ja sooritada eksam. Suure osa järgmisest aastast moodustabki praktika apteegis. Nii et kui midagi, siis soovin, et mul oleks järgmisel aastal jaksu ja säilitaksin positiivse suhtumise. Lugeda küll nii palju enam ei jõua, aga ma kindlasti üritan. Praegu on lugemislistis sellised teosed nagu Tolstoi ”Anna Karenina”, Steinbecki ”Hiirtest ja inimestest”, Bronte ”Jane Eyre” ja Tolkieni ”Sõrmuste isanda” kolm osa. Ootan igaljuhul põnevusega, mida järgmine aasta toob. Head vana aasta lõppu ja saabuvat uut aastat!