2019: mitte-ilukirjanduslikud raamatud

EV100 raamatusari

”Eesti välispoliitika 100 aastat””Eesti eluolu 100 aastat” ja ”Eesti meditsiini 100 aastat”

Tegu on Eesti kohta koostatud ülevaatesarjaga erinevates valdkondades viimase 100 aasta jooksul. Mina lugesin läbi välispoliitika, eluolu ja meditsiini. Kõige mitmekülgsem ja ladusama tekstiga oli neist kolmest eluolu, sest see puudutab tõesti erinevaid valdkondi keskmise eestlase elus. Kuidas keskmine eestlane eri kümnenditel elas, kuidas riietus, millega tegeles vabal ajal. See pakub sõltuvalt vanusest kas nostalgiarõõmu või uusi teadmisi. Mulle tulid lugedes meelde ENE entsüklopeediad ja 1999. aasta, mil väikestest venelikest putkadest kommi ostmas käisin. See oli aeg, mil Eesti majandus alles üles ehitati.

Teadmisi aitas aga värskendada välispoliitika. Ajalootundidest on aega möödas ja hea oli meelde tuletada, miks suurriigid Eesti iseseisvumist tunnistasid ning millised on läbi aegade olnud Eesti suhted Ameerika Ühendriikidega. Eesti senine välispoliitiline edu on põhinenud demokraatlikel väärtustel ning varalahkunud Vahur Made leidis, et seda joont peaks välispoliitilistes suhetes jätkama. Mulle meeldis, et tegu oli esseistliku ülevaatega, mitte pelgalt faktidega loetlemisega. Eesti meditsiini ülevaatele olid minul kõige suuremad ootused, kuid see osutus kolmest raamatust kõige kuivemaks lugemiselamuseks. Siiski leidsin sealt enda jaoks huvitavat statistikat. Kui peaksin keskmisele lugejale ühte soovitama, siis kahtlemata oleks selleks ”Eesti eluolu 100 aastat”.

Elulood

”Visa hing. Üks aasta kosmoses”

Endine NASA astronaut Scott Kelly tegi 2016. aastal ajalugu – ta veetis aasta aega kosmoses rahvusvahelisel kosmosejaamal. Missiooni nimi on Aasta kosmoses ning selle eesmärk oli uurida pikaajalise kosmoselennu mõju inimkehale. Mehel on nimelt kaksikvend ehk geneetiliselt peaaegu identne inimene, kellega tulemusi võrrelda. Autobiograafilises raamatus kirjutab endine astronaut paralleelselt enda lapsepõlvest ja koolieast ning sellest, kuidas temast astronaut sai. See polnud sugugi lihtne, sest teadupärast isegi kõik NASA-s õppivad inimesed ei pääse kosmosesse ning lendudel on järjekorrad. Raamatu tegi eriti inspireerivaks see, et ta polnud alati musterõpilane. Matemaatika valmistas raskusi kuni hetkeni, mil ta otsustas endale kõik nullist selgeks teha.

Peale autori memuaaride oli väga põnev lugeda ühest keerulisemaist inimese ehitatud konstruktsioonist – rahvusvahelisest kosmosejaamast. Sain kosmoses elamise kohta palju uusi teadmisi, sh regulaarse füüsilise trenni olulisusest kaaluta olekus elades. Luud hakkavad nullgravitatsiooni tingimustes sisuliselt kohe hõrenema ja lihased taandarenema, sest neid ei ole enam vaja. Selle tõttu peavad astronaudid kosmoses pidevalt treenima, mida tehakse spetsiaalsel Maa gravitatsiooni imiteerival masinal. Kuid raamatu parimad kohad olid need, kus kirjeldatati kosmosekõndi ehk skafandriga jaamast väljumist ja avakosmosesse minemist. Midagi, millest minusugune tavainimene võib vaid unistada. See raamat inspireerib, üllatab ja äratab sisemise lapse meis kõigis. Ma pole küll kunagi unistanud astronaudiks saamisest, kuid kosmos on mind alati lummanud.

”Kuninganna Victoria: tütar, naine, ema, lesk”

Kuninganna Victoria oli peaaegu kõige pikema valitsemisajaga naismonarh maailma ajaloos*. Valitsejanna, kelle nime võrdustatakse Victoria-ajastu Inglismaaga. Raamat kirjeldab 24 päeva kuninganna elus, põhinedes kirjadel ja päevikutel. Autor on jaganud Victoria elu nelja eri rolli, milleks olid tütar, naine, ema ja lesk. Enamus inimesi kujutab teda ette vaid ”Windsori lohutamatu lesena”, kes kandis musta ja veetis oma päevad leinas. Ühest küljest polnud see alati nii, sest tegu oli nooruseas väga kirgliku naisega. Lein oli tõesti midagi, millega naine end Alberti surma järel kaitses ja mõne ajaloolase arvates parim võimalik roll, kuid see polnud kogu tema olemus.

Nimelt mõistis Victoria väga ruttu, et 19. sajandi Inglismaal pidi ta kandma väärtusi, mis olid hinnas – kohusetunne, vagadus, tagasihoidlikkus. Naeratamine ei olnud naisterahvale kombeks. Surm oli loomulik osa elust ning seda ei peljatud nii nagu tänapäeval. Lein oli ka siiras, sest väidetavalt rippus Victorial foto abikaasa surnukehast voodipeatsis elu lõpuni.  Kuna tegu on biograafiaga, siis Victoria-ajastu Inglismaad kirjeldati vaid põgusalt. Siiski oli kirjeldatud kohtumine Florence Nightingale-iga** ning ühe korra mainitud isegi kurikuulsat sarimõrvarit ”Jack the Ripperit”. Mulle see elulooraamat meeldis, kuid mind köidab ka 19. sajandi Inglismaa ning tööstusrevolutsioon. Oleksin küll soovinud rohkem ajastukirjeldusi, kuid ajastu vaimu kui sellist andis autor Lucy Worsley väga hästi edasi.

*kuni 2015. aastani, mil selle tiitli sai Elizabeth II
**Florence Nightingale oli põetaja ning üks õenduse rajajatest

”Elus”

”Elus” on raamat ühe tavalise Eesti mehe võitlusest vähkkasvaja raske vormiga – verevähiga ning sellest, kuidas ta haiguse ületas. Ma tundsin kaudselt autorit, sest ta töötas samas ettevõttes. Mäletan teda inimesena, kes tervitas kõiki ning kiirgas soojust. Mõtlesin, et kuidas see võimalik on, et üks Eesti mees nii positiivne on. Et üks eestlane nii positiivne on. Seejärel lugesin selle raamatu läbi ning mõistsin, kui väga väärtustab inimene elu peale sellist kogemust.

Tegu on sügavalt isikliku ja siira raamatuga. Kirjeldatud on elu enne diagnoosi, maailma kokku varisemist peale diagnoosi teada saamist, erakordselt rasket keemiaravi. Kõige unustamatum koht raamatus on see, kus autor kirjeldab ootamatult tekkinud sisemist verejooksu. Tegu on ülimalt ohtliku seisundiga (eriti verevähi puhul), mis vajab väga kiiret tegutsemist. See tugevus ja jõud, millega ta too hetk tegutses oli uskumatu lugeda. Lugesin ”Elus” paari tunniga läbi ja mäletan, et tundsin tänulikkust raamatu lõpetamisel. Tänulikkust, et olen elus. Tänulikkust selle eest, et teinekord õnnestub vähki ravida.

 

Meditsiin

”Võrratu ravi”

Immuunravi ning vähiravi on tänapäeva üks kiiremini arenevaid meditsiinivaldkondi. Selles raamatus on juttu kindlate immuunrakkude avastamise ajaloost ning tänapäeva teaduse suundadest ”katkise” immuunsüsteemi ravis. Samuti seletatakse lahti, miks kindlad eksperimentaalsed vähiravimid toimivad osadel patsientidel, aga mitte teistel. Mind pani see raamat mõtlema ka selle üle, kuivõrd keeruline on inimese immuunsüsteem ning kuidas haigused ei pruugi olla alati seotud konkreetse organiga, vaid üliaktiivse või inaktiivse immuunsusega. See ei ole lihtsasti loetav raamat, aga kui meditsiin ning ravimid (mu lemmik peatükk oli ”Tulevikuravimid”) huvitavad, siis leiab palju uut infot.

 ”See teeb haiget. Nooremarsti salajased päevikud”

Eelmise aasta kõige vaimukam lugemiselamus! Adam Kay töötas 6 aastat arstina, enne kui ta ametist loobuda otsustas. Tema valdkonnaks oli günekoloogia- ja sünnitusabi. Tegu on nooremarsti päevikutega arstina praktiseeritud aastatest, koos kõigi rõõmude ja muredega. Patsientide anonüümsus on tagatud muudetud nimedega, aga detailidest selles raamatus puudust ei ole. Mulle ei tundunud ükski koht liiga rõve. Inimkeha siiski, ning täiesti loomulikud protseduurid. Põnev on lugeda teemadest, millest ei räägita. Isegi, kui need on kohati väga veidrad ja totakad. Raamatus oli ka omajagu kriitikat Suurbritannia tervishoiusüsteemi ja ebainimlike töötundide suunal. Üks konkreetne traagiline juhtum oli viimane tõuge, mis sundis Adami arstitööst loobuma – kuid sellest saab teada juba lugedes. Olen aastate jooksul lugenud üsna palju arstide elulugusid ning ”See teeb haiget” on üks helgeima tooniga nendest.

”Ebaloomulikud põhjused”

Autobiograafiline raamat inglise kohtupatoloogi, Richard Shepherdi elust ja tööst ehk teisisõnu mehest, kes on teinud oma elu jooksul ligi 23 000 post mortem’i. Ma liigitasin selle raamatu meditsiini alla, sest kohtupatoloog on meditsiiniharidusega spetsialist, kes peab tundma patoloogilist kude sama hästi või paremini kui arst. Tema tööks on anda hinnang, mis põhjustas patsiendi surma. Ning kas tegu oli ebaloomuliku surmaga.

See raamat kuulub kindlasti mitte-ilukirjanduse TOP 3 alla, mida eelmisel aastal lugesin. Ühest küljest oli see kurb lugemine, sest nii vaimselt nii raske tööga tegelev inimene võtab töö koju kaasa. Richard Shepherdil kujunes PTSH ehk posttraumaatiline stressihäire, mis tekib läbielatud trauma tõttu. Ta hakkas nägema surnukehasid siis, kui silmad sulges. Kuid töö, mida ta tegi ja endiselt teeb on väga oluline. Teisest küljest ma ei soovitaks seda raamatut nõrganärvilistele. Mina ei suudaks isegi lahangut vaadata, aga lugeda tehnilistest detailidest kohtupatoloogi töös – kuidas surma kellaaja oletamine on palju keerulisem kui krimisarjades paistab, samuti mida näitavad erinevad märgid surnukehal – see oli huvitav lugeda. Ainuüksi tehnilisest vaatepunktist oli see väga põnev raamat, emotsionaalsest vaatepunktist aga raske ja silmiavav lugemine. Soovitan kõigile, kes tahavad mõista ühte väga ebatavalist elukutset ning kuidas see inimese psüühikat mõjutab.

 

Terviseteemaline

Terviseteemalistest raamatutest lugesin läbi uuriva ajakirjaniku, Scott Carney poolt kirjutatud ”Mis ei tapa”. Ajakirjanik paljastas aastaid erinevaid vaimseid gurusid petistena kuni kohtus Wim Hofiga ja tema õpetatavat meetodit enda peal katsetas. Ma olin tookord seda lugedes skeptiline, kuigi ei välista et raamatus väidetav järjepidev imuunsüsteemi treening külmaga võib toimida hästi. Iseasi on, et kuidas nii intensiivne ja järjepidev treening tavainimesele sobib. Eriti, kui treeninguks on 3 tundi nädalas harjutada end külmaga, spetsiifilised hingamisharjutused ja kätekõverdused.

Samuti lugesin läbi mitu aastat tagasi ilmunud bestselleri ”Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta”. Teadlasest autor kirjutab lihtsas ja lõbusas keeles sellest, kuidas inimese seedetrakt toimib. Peale üldise füsioloogia puudutab ta põgusalt gastroenteroloogias levinud teooriad, sh kuidas terve soolestik mõjutab inimese üldist heaolu ning soolestiku-peaaju telge (ingl k gut-brain axis). Lühidalt mõeldakse selle all viimase 15 aasta jooksul tekkinud kontseptsiooni, et soolestik ja kesknärvisüsteem on mingit teed pidi omavahel seotud. Kuidas see seos konkreetselt toimib ja mismoodi haigestumist mõjutab – need on hetkel veel kliiniliste uuringute küsimused.

Anders Hanseni ”Tugev aju: kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad” veenas mind selles, mida alati oletasin. Et füüsiline aktiivsus, olgu selleks siis kergelt pulssi tõstev jalutuskäik, jooksmine või jõusaalis raskuste tõstmine, parandab keskendumist ja vaimset võimekust. Tegelikult on füüsiline aktiivsus keskmisele inimesele üks paremaid, kiiremaid ja lihtsamaid viise enda tervislikku seisundit parandada ning haigusi ennetada. Teinekord on tore lugeda raamatuid, mis innustavad veel aktiivsemad olema.

Ning selline oli mu 2019. aasta mitte-ilukirjanduslike raamatute vaates. Neid polnud palju, kuid EV100, eluloo- ja meditsiiniraamatud olid kõik väga head lugemiselamused. Kui peaksin ühe neist esile tooma, siis puhtalt elamuse pärast oleks lemmikuks ”Visa hing. Üks aasta kosmoses”. Kosmos siiski. Rääkimata sellest, et raamat pani mind hindama rahvusvahelist kosmosejaama kui imelist teaduslikku saavutust, mida ma enne võtsin iseenesestmõistetava objektina Maa orbiidil.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga