2019: Ilukirjanduse ja aasta kokkuvõte

Sahara kõrb, Lõuna-Tuneesia. Veepudel, peakate ja heledad riided – all check.

2019. aasta oli minu jaoks väga õppimiskeskne ja 2020. tõotab tulla samasugune. Suvel sain puhata ja Tuneesiat nautida, seejuures Sahara kõrb oli üks aasta parimaid elamusi. September algas aga jälle hooga pihta. Ma väga naudin kõrgkooli ja seda õpet, aga vahel on ka väsitav. Üks mu eesmärke uueks aastaks on õppida aega efektiivsemalt planeerima ja võtta natuke rahulikumalt – tegeleda näiteks joogaga. Ma olen ülikoolis nohikutüüpi ja hinded on head, aga väljaspool kooli, hobisid ja suhet mul sotsiaaleluks eriti aega ei jätku. Millest on vahel kahju, sest kuigi olen pigem üksik hunt, siis paradoksaalselt mulle meeldivad inimesed.

Teisest küljest kui mõtlema hakata, siis teinekord võib hea raamat olla sõbra eest. Ainult mõne erinevusega. Üks erinevus on see, et raamatu lugemine on justkui teise kuulamine. Loetu üle järele mõtlemine ja peegeldamine on justkui ise vestlemine.

Mu eelmise aasta suurimad kordaminekud olid edukas kooliaasta/uued teadmised, esimese herbaariumi tegemine, jooksmine ja trenn. Ma ei käinud küll regulaarselt jõusaalis, kuid jaksan endiselt 10 kilomeetrit joosta ja tunnen end füüsiliselt hästi. Samuti lugesin koos erialakirjandusega läbi 32 raamatut. Keskmises raamatus mis ma loen on 340 lehekülge* ehk ma ei loe üldiselt väga õhukesi raamatuid. Ma annan endale lubaduse, et alanud aastakümne jooksul loen ühel aastal vähemalt 100 raamatut läbi. Selleks aastaks seadsin natuke väiksema eesmärgi – 25 raamatut. Ma ei jõudnud nii aktiivselt blogida kui lootsin, seega lubasin kirjutada kokkuvõtte kõikidest raamatutest mida eelmisel aastal lugesin. Et postitus liiga pikaks ei veniks, siis siin on 2019. aastal loetud ilukirjandus:

*Goodreadsi statistika, mis näitab mitu lehekülge on keskmises raamatus mille läbi lugesin.
Minu näitel on viimase 4 aasta keskmine raamat 340-leheküljeline.

Ilukirjandus

Raamatud, mis meeldisid

 

Haruki Murakami ”Norra mets” (1987)

Tegu oli mu parima ilukirjandusliku lugemiselamusega 2019. aastal. Ühest küljest kaunite, rikkalike kirjelduste ja kauni keelelise stiili tõttu, aga ka huvitavate tegelaskujude tõttu, kelle hingeelu lõpuni lahti harutati. Selles teoses oli minu jaoks kõike. See oli ühteaegu melanhoolne ja kurb, aga ka idealistlik. Midori tegelaskuju lisas helgemat ja lõbusamat tooni. See oli armastusromaan ja täiskasvanuks sirgumise lugu kaks-ühes. Ma endiselt ei oska öelda, kellele ma seda raamatut soovitaks, küll aga saab paarikümne lehekülje jooksul aru et kas see Murakami teos kõnetab või mitte.

 

 

Stanislaw Lem ”Tagasitulek tähtede juurest” (1968)

Poola ulmekirjaniku Stanislaw Lemi poolt kirjutatud ”Tagasitulek tähtede juurest” räägib loo astronaudist, kes saabub peale tähtedevahelist reisi tagasi koju. Seejuures tema ära oldud 10 aasta jooksul on Maa mõistes möödunud üle 100 aasta. Maal on toimunud muutused, inimesed ei hooli enam kosmosereisidest ega tehnoloogilistest saavutustest. Samuti on neilt eemaldatud võime tappa või olla vägivaldne, millega kaasnesid muud psühholoogilised ja ühiskondlikud nähtused nagu võistlushimu vähenemine, inimeste eest kannavad hoolt masinad jne. Tõeline heaoluühiskond stiilis “Brave New World”. Raamat keskendub peategelase kohanemisele selles uutmoodi ühiskonnas, mida oli tõeliselt huvitav lugeda. 1968. aastal kirjutatud ulmekas on mingites punktides hoiatusromaan, eriti mugavusühiskonna ja masinate kasutamise vaatepunktist. See on vanale ulmele omaselt filosoofilises ja muhedas stiilis kirjutatud teos.

 

Jean-Christophe Grange ”Reisija” (2011)

Mu esimene prantsuse põnevik ja tunnistan, et üllatusin väga positiivselt. Stilistiliselt oli ”Reisija” väga huvitav – see on segu krimkast, põnevikust ja müsteeriumist, seejuures loo fookus muutus mõrvamüsteeriumilt karakterikeskseks looks. Ühel hetkel tahtsin teada saada, kes on mõrvar, järgmisel hetkel, kes on tegelaskuju ise. Tegu psühholoogilise põnevikuga selle sõna parimas tähenduses. Ma arvan, et üks põhjustest miks mulle ”Reisija” nii väga meeldis oligi psühholoogilise sisu tõttu. Kaanepildil aina väiksemaks minevad Matrjoška nukud aju kohal annavad väga hästi raamatu iseloomu edasi.

 

 

Ray Bradbury ”451° Fahrenheiti” (1953)

Düstoopiline ulmeromaan “451° Fahrenheiti” kujutab tulevikku, kus põletatakse raamatuid. Lugu jutustatakse läbi pritsimehe vaatepunkti, kes saab oma tööst suurt naudingut kuni hetkeni, mil kohtab ühel jalutuskäigul naabritüdrukut. Tolle entusiasm ja teistsugune vaatepunkt tekitavad temas esialgu kahtlusi, vaikselt aga hakkab ta kahtlema enda (elu)töö õigsuses… Nagu ma augusti blogipostituses kirjutasin, siis võib seda teost analüüsida mitme nurga alt. Ühest küljest raamatute põletamise ehk ideede leviku piiramise kaudu, aga ka teoses kujutatava televisiooni võidukäigu üle. Raamatus kujutatakse aega, kus inimesed kogevad televisiooni kui uut reaalsust ja on kerge näha, et tänapäevases maailmas on selleks nutitelefonid. Sotsiaalmeedia pakub kiiret heakskiitu vähese vaevaga ja see võib olla ebakindlale inimtüübile väga sõltuvust tekitav. Hoiatusromaanina on seega raamatul “451° Fahrenheiti” kindlasti ka 21. sajandil oluline koht.

 

Kristin Hannah ”Ööbik” (2015)

Nägin mingi aeg kõiki tuttavaid Goodreadsi keskkonnas seda ajaloolist romaani lugemas ja mõtlesin, et pean ka kätte võtma. See jutustab loo kahe naise saatusest Teise maailmasõja aegsel Prantsusmaal ning natsiokupatsiooni õudustest. Noorem õde, Isabelle, kujutab naist kes liitub vastupanuliikumisega ning aitab liitlaste sõdureid varjata ja riigist välja toimetada. Vanem õde, Vianne, varjab oma kodus juudi päritolu lapsi. Mõtlemapaneva ja haarava sündmustiku kõrval meeldis mulle ”Ööbiku” juures see, et raamat põhineb tõsielulistel sündmustel. Naised nagu Andrée de Jongh ja Irena Sendler tõesti aitasid päästa tuhandeid elusid. Just selliseid vapraid inimesi (naisi ja mehi) silmas pidades see raamat ka kirjutati. Soovitan seda eriti inimesele, kellele meeldivad ajaloolised raamatud või sõjaromaanid.

 

 

Margaret Mitchell ”Tuulest viidud” (1936)

Nii uskumatu kui see ei tundu, siis ma polnud enne septembrit näinud seda kuulsat filmi ega lugenud raamatut. Väidetavalt on ”Tuulest viidud” üks ameeriklaste lemmikuid piibli kõrval (allikas). Mulle soovitas seda raamatut endine töökaaslane raamatupoest kui kirjeldasin, millised tegelaskujud mulle meeldivad – tugeva isiksusega ja arvamusterohked. Fun fact – tol hetkel pidasin silmas Ayn Randi ”Allika” tegelaskujusid. Scarlett O’Hara on küll tugev karakter, kuid tunnistan et arvamusterohke asemel tundus ta pigem põikpäine. Rhetti terav intellekt ja huumor meeldisid see-eest väga. Kirjanduslikust vaatepunktist olid nad mõlemad väga usutavad ja hästi kirjutatud, nende kahe mängulised nääklemised ja pidev vastuseis olid lust lugeda. Tegevustik toimub raamatus pikema ajaperioodi jooksul USA kodusõja algusest kuni aastakümme peale selle lõppu. Palju kujutatud rassi ja orjuse temaatikat, nagu võib oodata 19. sajandil aset leidvast romaanist. Mulle meeldis ”Tuulest viidud”, lihtsalt mitte nii väga kui ma lootsin. Tundsin, et see oleks võinud olla lühem. Üle 1000-leheküljelise raamatu kohta lugesin selle siiski üsna kiiresti, umbes 2 nädalaga läbi.


Sally Rooney ”Vestlused sõpradega” (2017)

Aasta kõige iroonilisem raamat ja seda pigem heas mõttes. ”Vestlused sõpradega” oli väga kiire lugemine, mul ei hakanud kordagi igav. Palju puudutatakse noore inimese ebakindluse temaatikat, enda väärtustamist teiste kaudu. Tegelaskujud on väliselt intelligentsed ja kõigil on midagi öelda ühiskonnas toimuva kohta. Küsimärki tekitas see, et kuigi peategelast kujutatakse korduvalt andeka ja targa noore naisena, siis enda armastatu juures väärtustab ta peamiselt tolle vapustavat välimust. Samuti olid tegelaskujud kaugel küpsusest, kuigi autor üritas neid sellistena kujutada. Ma ei leidnud enda jaoks sügavamat sisu, kuid olin piisavalt lõbustatud et raamatut nautida. Loeksin veel sellelt autorilt – kõik ei peagi alati 100% meeldima.

 

 

Gail Honeyman ”Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi” (2017)

Mõtlemapanev teos noorest naisest nimega Eleanor, kes elab väga lihtsat elu. Ta kannab alati samu riideid, sööb sama toitu ja igal nädalavahetustel tarvitab üksi alkoholi. Ta on oma igapäevaelu täiesti ära planeerinud kuni hetkeni, mil üks sündmus lööb rutiini rööbastest välja… Mulle meeldis algusest peale Eleanori teistmoodi huumor ja iseäralik karakter, see-eest tema ülim kriitilisus hakkas väga vastu. Seda kuni hetkeni, mil naise tõrjuv suhtumine ja pahameel seletatakse ära minevikutraumaga. Raamatu parim osa oli tegelaskuju areng raamatu algusest lõpuni. Peategelane muutus palju ning kuigi autor oleks võinud kergelt selle armastusromaanina lõpetada, siis nii ei juhtunud. Pigem oli tegu mõtlemapaneva teosega minevikutraumadest ja depressioonist. Sellest, kui tugevalt trauma mõjutab. Ning sellest, kuidas väiksed heateod võivad teinekord muuta kõike.

 

Scott F. Fitzgerald ”Suur Gatsby” (1925)

Oli ka aeg, et ma selle suure ameerika klassiku läbi loeksin. Mulle tundus ”Suur Gatsby” nagu american dream või isegi purunenud versioon sellest. Lugu idealistist, kes ehitab enda elu üles selleks, et… võita naise süda, kes tema kiindumust ei vääri? Teisest küljest Gatsby tegelaskujule ei sobinud need 1920. aastate glamuuritsevad peod ja pealiskaudsed naudingud – ta otsis enamat. Mulle tundus, et ka autor arvates on oluline püüdlus ise, mitte alati selle saavutamine. Oluline on hoida pea kõrgel ja püüda enda rohelist tuld. Läbini idealistlik teos. ”Suur Gatsby” on mänguline ja toretsev, aga ka nukker. Oma sentimentaalsuses pole see raamat kõigile, aga usun et igaühel on sellest oma nägemus.

 

 

Alex Michaelides ”Vaikiv patsient” (2019)

Goodreadsi aasta parim triller ning kaanel seisab ”Tõeline haruldus – täiuslik triller”. Päris täiuslik mitte, aga põnev ajaviite lugemine sellegipoolest. Lugu naisest, kes peab päevikut ja kelle elus on näiliselt kõik hästi. Kuni päevani, mil ta tulistab oma meest viis korda ning vaikib peale intsidenti igavesti. Naist asub uurima psühhoterapeut, kelle eesmärk on ta rääkima panna.

Mulle meeldis raamatu twist ja psühholoogiline osa, aga see ei olnud ka midagi ennenägematut ega uut. Selline raamat, mille loed läbi ja siis unustad ära. Kusjuures see on üks põhjustest miks ma loen vähe põnevusromaane/trillereid. Need on sageli rõvedad (mõrvad siiski) ning kui raamat läbi saab, siis mõtled, et mis nüüd? See on muidugi üldistus nendest, mida lugenud olen. Mu parim põnevikuelamus on endiselt Stieg Larssoni ”Lohetätoveeringuga tüdruk” ja selle järjed. Muuseas, ”Vaikiv patsient” on ainus uus raamat mis ma eelmisel aastal lugesin. Ma ei tea, miks ma nii palju eelmise sajandi raamatuid loen.

 

Raamatud, mis tekitasid vastakaid emotsioone/ nii ja naa

 

John Fowles ”Maag” (1965)

Ma tahtsin väga, et ”Maag” mulle meeldiks. Lootsin, et see on järjekordne ”Allikas”, raamat mis raputab mu maailma ja tõekspidamisi. Seda ei juhtunud. ’’Maagi’’ lugemine oli minu jaoks sõit ilma sihtpunkti jõudmata. Võibolla mulle meelib konkreetsem narratiiv. Mõlema peategelase vestlused olid üsna huvitavad, aga mulle tundus et vorm oli tähtsam kui sisu. Kokkuvõttes jäi liiga ebamääraseks ning kaugeks.

Kui ma lugesin inimeste 1-tärni arvustusi, siis sain aru et nad tundsid samamoodi. Millest see raamat on? Pikad ja huvitavad vestlused, jah, aga mis on selle narratiiv? Täpselt? Mõistan siiski mingis mõttes ”Maagi” võlu ning soovitan seda näiteks inimesele, kellele meeldivad unenäolised raamatud. Kas just maagiline realism, aga midagi sarnast.

 

John Fowles ”Liblikapüüdja” (1963)

Kuna pettusin ”Maagis”, siis lugesin läbi Fowlesi varasema raamatu, ”Liblikapüüdja”. See on lugu eraklikust mehest kellel tekib kinnisidee tudengist neiu suunas. Ta röövib naise ning hoiab teda enda maamajas kinni kui enda kollektsiooni kõige kaunimat liblikat. Üldiselt oli raamatu esimene pool huvitav. Tegelaskujude analüüs ja sündmustik olid põnevad kuni umbes poole raamatuni. Tempo vaibus, põhirõhk oli emotsioonidel ja muljetel. Ei saa öelda, et tegevustik oleks läinud ”unenäoliseks” nagu ”Maagis”, aga üldmulje lugedes oli uimane. Siiski andsin sellele 3/5, sest raamatu esimene pool oli hea. Tegu on paljuski sümboolse teosega kus põimuvad vabaduse ja vangistuse ideed.

 

 

Luke Hallnutt ”Taevas kuulub meile” (2018)

”Enda meelest oli ta saanud eluloteriilt peavõidu: kaunis kodu, imeline naine Anna ja armastatud poeg Jack, kes muudab iga päeva erakordseks seikluseks. Kuid siis tabab perekonda tragöödia ja Robist saab iseenese kõige kurjem vaenlane, kes kõike kunagi kalliks peetut enda ümber hävitama hakkab. Kui maailma pole ühtäkki enam võimalik mõista, pöördub Rob fotograafia poole, hakates jäädvustama kauneid paiku, mida kunagi külastas – mälestusi hetkedest, mil ta perekond oli õnnelik.”

See oli emotsionaalne lugemine, aga kuna olin samal aastal juba lugenud ühe sarnase temaatikaga raamatu läbi (mis oli tõsieluline ja puudutas veel rohkem), siis tundus ”Taevas kuulub meile” leigem ja tavalisem versioon sellest… Vähi kohta on väga palju raamatuid. Need on kõik traagilised ja kurvad, mõned ka rõõmsa lõpuga. Autor üritas tabada ilusaid hetki ja selles õnnestus suurepäraselt. Liigutav lugemine.

 

Chuck Palahniuk ”Fight club” (1996)

Ütlen kohe ära, et film oli väga hea, raamat meeldis vähem. Mulle tundus, et kõik stseenid mis filmis toimisid tänu David Fincheri meisterlikule lavastajatööle olid raamatus mitu korda intensiivsemad ja nihilistlikumad. Film on selles mõttes erinev meedium, et raamatus võib nii mõnegi anarhistliku tegelaskuju sisemonoloog vastu hakata, samal ajal kui filmis see toimib ja on lahe. Lühiarvustus inglise keeles:

”Ahh, Fight Club.
I’ve been wanting to read this book ever since I saw Fincher’s masterful adaptation of the novel. The movie truly feels much cooler and smarter. You can sit back and enjoy the key parts of the story. Reading this, however, it’s a bit more intense experience. Depending on what you enjoy, it can either be a good or a bad thing. Personally, I’m too much of an idealist to truly enjoy nihilistic main characters, split personality or not. I got the feeling that the protagonist admired Tyler Durden, his split personality, but not the moral burden of his actions.

As you would expect, Fight Club is a very violent book. Ultimately it is about young men who are tired of their modern day lives, finding motivation in nothing, hating society in general. So they act out, fighting each other mercilessly and doing bunch of other things. I did enjoy parts of the novel, such as the narrative style and the fact that it wasn’t a boring read. Never mind if you like the book or not, it definitely gets a reaction out of you. It’s fair to say that I liked it (3 stars), but that’s about it.”

 

Jean-Christophe Grange ”Surnute maa” (2018)

Sain Grange’i ”Reisijast” nii hea lugemiselamuse et tahtsin tema uue teose ”Surnute maa” läbi lugeda kohe, kui see eesti keeles ilmus. See tekitas väga vastakaid emotsioone. Ühest küljest oli stiil täpselt sama terav, intelligentne, tegelaskujud hästi kirjutatud ja kaasahaaravad. Sündmustik oli üldiselt kiire. Mulle meeldis kirjanduslik pool – stiil ja dialoogid. Mis üldse ei meeldinud oli selle raamatu temaatika. Grange’i raamatutes on mõrvad alati üsna rõvedad, aga seekord oli võrrandisse lisandunud sadomaso ja prostituutide maailm ning… valusad protseduurid. Võrdluseks ”Reisija” oli väga psühholoogiline. ”Surnute maa” lugemine oli kahtlemata elamus, lihtsalt mitte kuigi meeldiv. Teisest küljest jääb see lugemiselamus pikaks ajaks meelde. Mulle meeldib, kui raamatud tekitavad tugeva emotsiooni. Ma ütlen selle autori puhul alati, et ei loe järgmist teost läbi, aga eks näis.

Huvitav nüanss raamatu juures – sündmustikus mängib rolli Francisco de Goya nimeline kunstnik, kes päriselt elas aastatel 1746-1826 ning oma elu lõpu poole maalis väga süngeid maale… Peale viimase lehekülje lugemist otsisin kunstniku maalid üles ja see oli üsna hirmus kogemus. Eriti arvestades, et raamatus oli Goya maalidel oluline koht mõrvari inspiratsioonidel. Samuti Edvard Munchi ”Karje”. Soovitan seda raamatut ainult siis, kui meeldivad võikad rootsi krimkad ja põnevikud. ”Reisijat” soovitan kõigile põnevike austajatele.

 

Charles Stross ”Accelerando” (2005)

”Accelerando” oli aasta kõige veidram lugemiselamus. Mis pole üllatav, sest tegu on suhteliselt kaootiliselt kirjutatud ulmeraamatuga. Mäletan seda raamatut enda teismeeast, sest see vedeles maakodus Otepääl laua peal (mu isa ja onu loevad väga palju ulmet). Mäletan, et vaatasin tagumist kaant ja see otsekohe tõmbas. Raamat tehnoloogilisest singulaarsusest – ajast, mil tehisintellekt on ammu ületanud kõik inimlikud võimed ja tehnoloogia areneb ennustamatul kiirusel. Hea googeldamise raamat, sest lugedes saab palju uusi fakte. Kui ulme ja tehnoloogia huvitavad. Raamat oli üsna segane (puudus konkreetne narratiiv), kuid autor tundub huvitav.

”It reads like endless amount of random facts and if you like reading super complicated hard sci fi without much focus on story or characters, then it’s a great read. Charles Stross has intelligent style, but there’s so much going on that it’s very hard to enjoy this book. Might give this author another try though.”

 

Caroline Kepnes ”You” (2014)

Inglise keeles loetud ”You” oli minu jaoks järjekordne sünge romaan psühhopaadist, ainult et psühhopaat polnud kõige huvitavam tegelaskuju ning seda polnud ka teised. Goodreadsis kirjutasin nii:

Algus oli paljulubav ja huvitav vaheldus oli lugeda sina vormis raamatut, kus peategelane kirjeldab teise tegelase mõtteid nii, nagu tema neid ette kujutab. Selline kirjanduslik tehnika annab paremini edasi, mis tüüpi inimene on peategelane ise. Umbes poole peal pettusin, sest raamatu lõpp oli teada ja peategelane ei muutunud. Liiga palju oli ka kordusi, tundus et Joe dialoog ja mõtted lihtsalt kordusid. Arvan, psühhopaadi tegelaskuju annab oluliselt huvitavamalt kirjutada – Hannibal Lecter on hea näide. Kaks tärni mõneti originaalse stiili ja hea esimese poole eest.

 

Järgmisena kirjutan eelmisel aastal loetud mitte-ilukirjanduslikest raamatutest. Stay tuned!
Seniks proovin üle elada 8. jaanuaril toimuva eksami. Hetkel on mul peale Amor Towlesi ”Härrasmees Moskvas” pooleli ka Snowdeni autobiograafia ”Permanent record”, mille kohta tuleb kindlasti arvustus. Head uut aastat!

 

Sügisjooks 2019

9 thoughts on “2019: Ilukirjanduse ja aasta kokkuvõte

  1. Huvitav oli lugeda, aitäh!
    Sinu arvustatud raamatutest “Maagi” üritasin mõni aasta tagasi lugeda, kuid algus oli nii ebamäärane ja ei kuhugi viiv, et panin käest ära. See on paras tellis ka.
    “Tagasitulekut tähtede juurest” lugesin kooli ajal ja mäletan, et raamatu pessimistlik toon oli mulle pettumuseks. Ja see, et tegelikult pole tegu ulmeromaaigan, vaid psühholoogilis-filosoofilise romaaniga, ulme on vaid kõrvalteema.

    1. Aitäh sulle kommentaari eest! Huvitav kuulda, et on teisigi kes ”Maagi” ei kiida. Mis ”Tagasitulekut tähtede juurest” puudutab siis on huvitav, et seda pigem psühholoogia-filosoofia alla liigitad. Päris tihti vanad ulmeraamatud ongi väga filosoofilised. Üks mu lemmikuid raamatuid läbi aegade, Arthur C.Clarke’i ”2001: Kosmoseodüsseia” on väga psühholoogilis-filosoofiline. Asimovi ulmeraamatud on peaaegu alati filosoofilised. Daniel Keyes’i ”Lilled Algernonile” on psühholoogiline romaan peidetud ulmeromaani kesta alla. Philip K. Dicki raamatud puudutavad sageli reaalsuse ja illusioonide teemat. See vist sõltubki konkreetsest raamatust, et kui palju on ulme fookuses. Hea tähelepanek.

      1. Lilled Algernonile nägin mina jälle fantastika valdkonda. Ülihea lugu!

        1. ”Lilled Algernonile” on tõesti väga hea raamat. Liigutav ja südantlõhestav lugu.

      2. Ma lugesin “Tagasitulekut tähtede juurest” peale Arthur C.Clarke’i “Linn ja tähed” lugemist (mis väga meeldis) ja pealkirjade sarnasus tekitas ootuse, et need raamatud on midagi sarnast. Mida nad muidugi polnud.
        Stanislaw Lemi teostest on mulle meeldinud “Ijon Tichy kosmoserändude päevikud” ja “”Ijon Tichy mälestustest”. Absurdihõnguline kosmoseteemaline huumor, mis teistest ulmeraamatutest väga eristub.

        1. Clarke’i ”Linn ja tähed” on mul pikalt juba lugemislistis, kavatsen sellel aastal lõpuks läbi lugeda.
          Nendest Ijon Tichy lugudest kuulnud polegi, aga hoian meeles. Kosmoseteemalist huumorit olen vähe lugenud, peamiselt ”Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”, mis on muidugi klassika.

  2. Tore oli arvustusi lugeda. Ja mõtteid!
    Millal siis võtad ka kaks minu suurt lemmikut ette: Erica Jong ja Gabriel Garcia Marquez? Viimasel mitte esimesena Sada aastat üksildust..

    1. Aitäh sulle!
      Ma luban, et loen kindlasti lähiaastatel Erica Jongi. Sa oled teda mulle nii pikalt soovitanud, nii et vist tõesti peab 🙂
      Mis Gabriel Garcia Marquezi puudutab, siis ”Sada aastat üksildust” kunagi proovisin. Maagiline realism jääb mulle ikka väga kaugeks. Peab vist andma uue võimaluse?

  3. Jah,sest tema raamatud on kõik täiesti eri võtmes kirjutatud. Osa väga löövalt,kuna ta oli ju ka ajakirjanik. Sada aastat üksildust on neist kõige enam vasakule. Kõige sürrim ja kõige raskem lugeda.. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.