2018: raamatud ning aasta kokkuvõte

2018. aastal lugesin ma peamiselt ilukirjandust ja paar väga põnevat populaarteaduslikku raamatut. Loetud ilukirjandusest omakorda 10 raamatut kuulusid seeriatesse. Näiteks Asimovilt lugesin läbi viis raamatut (robotilugude tsükli ja teist korda ”Asumi”). Teised seeriad olid Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia ning Jeff VanderMeeri ”Lõunaringkonna” triloogia 2 viimast raamatut. Sarjade pluss ongi see, et nende lugemine läheb kiiresti. Tegelased ja maailm on juba tuttavad ja peamiselt hoiab lugemas huvi teada saada, mis saab edasi. Üldiselt olen raamatuaastaga rahul, arvestades kui palju muud elus toimumas oli. Huvitav on see, et tegelikult sirvin ma oluliselt rohkem raamatuid, kui lõpuks läbi loen. Me elame ainult korra, seega parem lugeda raamatuid, mida tõesti naudime või mille lugemine midagi juurde annab. Kui üldse, siis on mul kahju, et ei jõudnud Kissingeri 1088-leheküljelist ”Diplomaatiat” läbi lugeda, aga aega on. Kuid siin on minu lemmikraamatud eelmisest aastast:

Parim populaarteaduslik raamat

Elkhonon Goldberg ”Loovus. Inimaju innovatsiooniajastul”

”Loovus. Inimaju innovatsiooniajastul” oli kahtlemata üks huvitavamaid lugemiselamusi 2018. aastal. Loovuse kohta on kirjutatud tuhandeid raamatuid, aga pakun et see on üks esimesi, mis uurib konkreetseid protsesse ajus, mis loovad eelduse loovaks mõttetegevuseks. Samuti rõhub autor tohutult palju kogemusele, enda arendamisele konkreetses valdkonnas. Tõsiselt loovad ideed ”lihtsalt” ei teki iseenesest ükskõik kellel, selleks on vaja aastatepikkust õppimist ja tööd. Ühes valdkonnas loov inimene ei ole automaatselt edukas teises, st loovus ei ole midagi, mis laieneb kõigele. Goldberg analüüsib ka loomade loovust ja loovuse evolutsioonilist aspekti, näiteks kuidas erineb väikelapse õppimine ja esimeste inimeste keele kasutamine. Et ajust ei räägita üldiste terminitega, eeldab raamat kindlasti lugejalt huvi. Tegu ei ole tavalise ajuteaduse raamatuga, kus lühidalt ja väga lihtsalt seletatakse unenägude ajal ajus toimuvat või muud seesugust. Samas kui protsessid loovuse taga pakuvad rohkem huvi, siis soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.

 

Kõige rohkem mõjutanud raamatud

Hans Rosling ”Faktitäius”

”Faktitäius” on kahtlemata mind eelmisel aastal kõige rohkem mõjutanud raamat. See tegi mind optimistlikumaks selliste globaalsete probleemide suhtes nagu vaesus ja rahvastiku kasv. Esimene neist on viimase 20 aastaga vähenenud kaks korda ja teine aeglustub. Kuna kirjutasin sellest raamatust pika arvustuse, siis siin pikka juttu kirjutama ei hakka. Tõesti soovitan seda raamatut absoluutselt kõigile! Eesti keeles on ”Faktitäius” kahjuks varsti läbi müüdud ja kindlasti on tulemas kordustrükk (vaadates klientide huvi selle raamatu vastu raamatupoes), aga seniks saab seda lugeda näiteks inglise keeles. Keda graafikud ja statistika huvitab, seda nauditavam see teile on.

 

 

 

Henry Marsh ”Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast”

Jätkates neuroteadlaste lainel mõjutas mind väga palju ka ajukirurgi Henry Marshi autobiograafiline raamat ”Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast”.
Mulle meeldis, kuivõrd ausalt on Henry Marsh kirjutanud enda mälestustest neurokirurgina, eetilistest dilemmadest selles töös ja rasketest patsientidest. Ta ei ole ilustanud neurokirurgi tööd, omajagu juttu on nii operatsioonidest endist, patsientidest ja saatuslikest eksimustest ameti algusaastatel. Kõige põnevamad olid aneürismi opereerimise lood, aga ka lood nõukogude Ukrainast, kus Marsh töötas koos Ukraina neurokirurgidega. Et iga peatükk algab haiguse nimetuse ja selle opereerimislooga, siis võib see raamat olla põnev neile, keda huvitavad konkreetsed haigused.

 

 

 

TOP 3 Kõige nauditavam ilukirjandus

1) Isaac Asimovi robotilood ”Teraskoopad”, ”Alasti päike”, ”Koidu robotid” ja ”Robotid ja impeerium”


Et ma ei suutnud valida välja lemmikut nendest neljast, siis panin nimekirja kõik Asimovi robotilood, kus tegutseb inspektor Elijah Baley (välja arvatud ”Robotid ja impeerium”, kus peavad inimkonna päästma robotid Daneel ja Giskard). Esimene raamat, ”Teraskoopad” kirjeldab tuleviku-Maad, kus inimesed elavad suurtes, täielikult suletud linnades (Teraskoobastes) üheskoos üksikute robotitega, kelle vastu on inimesed vaenulikult meelestatud. Robotid ei saa neile viga teha (olles programmeeritud kolme põhiseadusega), kuid inimesed pelgavad enda töö kaotamist robotitele. Teisalt on olemas palju Välisilmasid, kus inimesed ja robotid elavad rahulikult koos. Selliseid välisilmasid peategelane Elijah Baley ja tema kaaslane, inimkujuline robot Daneel külastavad ja lahendavad mõrvalugusid.

Et kõik Asimovi raamatud on filosoofilised ja sotsiaalseid probleeme käsitlevad, siis naudin ma ta raamatuid väga. Mingil põhjusel robotilugusid isegi rohkem kui tema klassikut ”Asumit” (tõsi küll, ma pole lugenud selle järgesid). Asimovilt loodan lugeda sellel aastal ehk Asumi teist osa ja ”Igavikku lõppu”, mille tagasiside on väga hea. Arvan, et üks Asimovi võlusid seisneb selles, et juhtugu mis juhtub, tema raamatutel on alati optimistlik toon ja usk inimkonda. Näiteks on üks mu lemmiktsitaate ”Koidu robotite” lõpust: ”Hüvasti, sõber Elijah, ja pea meeles, et kuigi inimesed Aurorat niimoodi kutsuvad, on Maa ise see tõeline Koidu Maailm.”

2) Stieg Larssoni ”Millenniumi”-triloogia

Arvan, et oma põnevikke lugevast tutvusringkonnast olen viimane inimene, kes Stieg Larssoni raamatud kätte võttis. Need raamatud on saanud nii palju kõlapinda, et suurt kirjeldust ei vajagi. Lühidalt räägivad need idealistist majandusajakirjaniku Mikael Blomkvisti tööst ja sündmustik algab pihta hetkest, mil ta on segatud keerulise suguvõsa kriminaaldraamasse. Mängu tuleb ka Lisbeth Salanderi nimeline geniaalne häkker, kes aitab Blomkvistil keerulist mõrvamüsteeriumi lahendada. Et nende raamatute lugemine sattus suhteliselt samale ajaperioodile mil ma ootasin kannatamatult vastust kõrgkooli sisseastumise kohta, aitasid need edukalt mõtted eemale saada.

 

 

3) Emily St. John Mandel ”Jaam üksteist”

Selle raamatu tegi nauditavaks postapokalüptilisele maailmale mittekohane helge ja nostalgiline toon. Raamat on kirjutatud läbi peamise tegelaskuju, näitleja Arthuri kokkupuudete eri inimestega enne ning pärast tsivilisatsiooni hukku. Peamine sündmustik kulgeb koos teatritrupiga, kes rändab mööda gripiepideemiast laastatud maad ja etendab Shakespeari. Inimesed, kes mäletavad maailma enne epideemiat, kannavad mälestuste rasket koormat ning need, kes sündisid hiljem, kohanesid ja leidsid elus uutmoodi mõtet. Internetist ja õhku tõusvatest lennukitest räägitakse kui millestki maagilisest.

”Jaam üksteist” on armastuskiri tänapäeva maailmale ja kõigele sellele, mis on selles hästi. Kui välja jätta maailm, kuhu tegelased on asetatud, on siin ulmega üsna vähe pistmist.

 

Listist jäid napilt välja südamlik pisarakiskuja ”Koera elu mõte”, meid läbi tänapäeva Ameerika viiv Donna Tartti arenguromaan ”Ohakalind” (tõsiselt hästi kirjutatud ja rikkalike tegelaskujudega, soovitan soojalt) ja Arthur C. Clarke’i/ Steven Baxteri ”Kaugete päevade valgus” (milles leiutatakse seade, millega saab näha olevikku ja minevikku ükskõik kus, privaatsuse mõiste kaob…).  Selliseid liste on nii keeruline teha, sest häid raamatuid on nii palju. Ma oleks asetanud ”Ohakalinnu” kolmandale kohale, aga samas ”Jaam üksteist” oli lihtsalt nii teistsugune ulmeraamat et mitte kuuluda nimekirja.

 

Isiklik elu

2017. aasta lõpetasin sellise sooviga:

”Järgmisel aastal kavatsen ma (peaaegu?) sama palju reisida, muidugi jätkata trenniga, lugeda raamatuid ning olla sama uudishimulik. Ma tahaksin õppida midagi uut ära, kuid mida täpselt, seda ma ei oska praegu lubada. Ma olen jõudnud arusaamisele, et elus on nii palju põnevat, et tuleb teha valikud mida sellest ammutada.”

Reisidest sain ma matkata Austria alpides (eriti lahe on see, et läbisime 7 päevaga 112 kilomeetrit) ja näha Viini, Rootsis sai nähtud Nobeli muuseumi, Eestis puhkasime Kuressaares. Reisidest oli mu lemmik kahtlemata Austria, vaatamata sellele (või just tänu sellele?) et tegu oli väga sportliku puhkusega. Ma pean õppima nautima puhkuseid, kus ma ei jookse koguaeg ringi. 😀 Samas oleme me mõlemad aktiivsed inimesed, mehele meeldib näha vaatamisväärsusi (niinimetatud turistikaid) vaat et rohkemgi kui mulle. Kuid muuseume armastame võrdselt. Näiteks võib tuua meie Londoni reisi, kus proovisime kolme päevaga näha võimalikult palju.

 

 

 

Trenniga tegelesin edasi, aga kui 2017. aastal peamiselt jooksin, siis 2018. aastal proovisin regulaarselt jõusaalis käia. Kõige regulaarsemalt käisin märtsist septembrini vähemalt korra nädalas. Tean, et tegelikult peaks jõusaalis käima veel tihedamini, eriti kes tahab näha progressi. Sõltub ka sellest, mis on kellegi eesmärk. Uskumatu öelda, aga tegelikult meeldib mulle jõusaalis käia ka hea enesetunde pärast. Ma poleks varem kunagi uskunud, et jõusaalis hantlite tõstmine või kangiga kükkimine võib olla nii tujutõstev, aga on! Samuti jooksin septembris jälle 10K sügisjooksul, kus parandasin oma netoaega võrreldes 2017. aastaga kahe minuti võrra. Jõusaal parandab jooksutulemust.

väga tagasihoidlik lihastoonus

Muuseas, ma ei karda et jõusaal mind liiga lihaseliseks teeb. Vastupidi, naised peavad erinevalt meestest hullumoodi vaeva nägema, et üldse mingit lihast näha oleks ja siis on omaette teema lihaste hoidmine. Praegu on mulle paras eesmärk proovida deltalihaseid treenida (need on naistel väga pisikesed lihased). Nagu parempoolselt pildilt näete, siis õlgu ma pole kuigi efektiiselt treeninud, sest need ei joonistu välja. Loodan, et 2019. aastal vaatab mulle peeglist vastu tugevam ja lihaselisem versioon endast. Kui teiega päris aus olla, siis on üks asi, mida ma kardan. Vananemist, nõrgemaks jäämist. See on üks paljudest põhjustest, miks ma tahan oma keha terve ja tugevana hoida. Ma võiks jäädagi kirjutama sellest, mida kõike saab jõusaalis käimisest võita, aga liigume edasi.

Ma liikusin eelmise aasta lõpus Teliast ära, kus töötasin aasta aega. Tegu on tohutult hea töökogemusega, mis õpetas nii palju (isegi praegu, uuesti Rahva Raamatus lähevad mu silmad põlema, kui keegi küsib e-lugerite kohta). Tehnika on nii põnev ja mulle meeldib sellest rääkida või kuulata/ lugeda uute põnevate tehnikavidinate kohta. Ja ma õppisin nii palju ruuteritest ja wifi sagedustest (mis erinevus on 2.4 GHz ning 5 GHz sagedust toetaval ruuteril). Kui keegi mulle oma telefoni annaks ja ütleks, et tal mingi asi ei tööta nii nagu peaks, siis oskan ma vähemalt nõu anda. Võibolla pean googeldama, aga ma prooviksin selle välja uurida. Kuid miks ma lahkusin? Eks ma sain aru, et pikas plaanis ma ei taha nii intensiivset müügitööd teha, mis on okei. Müügitöö väiksemal määral on hasarti pakkuv, aga kui see on peamine ootus, siis võib see ajapikku kurnata. Samas nautisin inimeste abistamist ja mõtlesin, et mis on veel ametid kus saab inimesi nõustamise teel aidata. Võibolla mitte tehnilistes küsimustes või internetiteenusega, aga üleüldiselt. Nii ma jõudsingi farmaatsiani, kandideerisin suvel Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, õppisin korralikult katseteks ja sain sisse. 2019. aastal on seega mu prioriteet nr 1 kool. Eks ma ikka muretsen palju kooli pärast, et kas ma saan ikka hakkama, aga pikemas plaanis see aitab mind. Ma pean õppima rahulikult võtma ja mitte olema liiga karm endaga. Lihtsam öelda kui teha.

Kokkuvõttes oli 2018 väga hea aasta ja ma loodan sellest aastast vähemalt sama. 🙂 Veel huvitavam on see kindlasti, sest õppekavas on väga põnevad ained ootamas (how much of a nerd am I? 😀 ) Mingeid uusaastalubadusi ma ei tee, sest tean et enamasti lubadused ei aita. Ma pole täiuslik, aga proovin olla parem, igapäevaselt. See on üks põhjustest, miks mulle trenn meeldib. See õpetab distsipliini, ning see on igasuguse edu alus. 2018. aastal õppisin ma, et tõeliselt head asjad juhtuvad siis, kui me näeme vaeva.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.