2017 oli loetud raamatute osas väga hea aasta.

Aasta alguses võtsin eesmärgiks lugeda läbi 25 raamatut, aga lõpuks täienes loetud raamatute list 31 raamatuni. 2017 aasta viimase raamatu lõpetasin mõni päev tagasi, milleks oli Ameerika klassik, Harper Lee kirjutatud ”Tappa laulurästast”. Tegu on väga südamliku ja liigutava looga, kuna on kirjutatud lapse perspektiivist. Omanäolisust lisab vaid lapsele omane süütu nägemus maailmast ja õiglusest. Südamlikud raamatud on alati väga armsad, ning oli ka aeg et ma selle klassiku läbi loeks. Üheks eesmärgiks 2017 aastal võiks olla näiteks veel klassikuid, esimesena tuleb pähe praegu Bulgakovi ”Meister ja margarita” lugemata klassikute listist.

Viimast raamatuaastat iseloomustabki see, et lugesin tõesti raamatuid mille vastu oli huvi. Teisalt aeg-ajalt peab lugema enda ”šhokeerimiseks” ja vaatepunktide proovilepanekuks ka teoseid, mida niisama kätte ei võtaks. Oli raamatuid, mida ma üldse ei nautinud (suisa sundisin end lugema), nagu Houellebecqi ”Alistumine” (konkreetse autori raamatud mulle üleüldse ei istu ning seda vaid stiili tõttu). Enamust raamatutest nautisin ma tohutult, ning võib kokku võtta et peamiselt lugesin ma populaarteadust, ilukirjandust ning natuke biograafiat sinna juurde. Siinkohal teen väikse kokkuvõtte oma parimatest lugemiselamustest sellel aastal.

Ilukirjandus TOP 3

”Teenijanna lugu” Margaret Atwood

Selle teose teeb kõige nauditavamaks unikaalne maailm, milles tegelased asuvad: Gileadi nimeline düstoopiline vabariik, kus naistel puuduvad õigused oma valikute ja keha üle ning mehed on rangelt klassidesse jagatud. See on lugu maailmast, kus puuduvad inimõigused. Sõltumata sellest, kui usutav mingi nüanss tundus, haaras raamat mind sajaprotsendiliselt. Kohustuslik lugemine kõigile, kes tahavad end üllatada ja natuke hallist argipäevast põgeneda teistsugusesse (veel hallimasse) maailma.

”Neverland” Urmas Vadi

Absurdihuumorist küllastunud kaasaegne eesti romaan, mis on kirjeldatud läbi nelja väga erineva inimese vaatepunkti. ”Neverland” naerab tavainimeste kinnisideede ja vajaduste üle. Inimesed selles loos vajavad teineteist, kuid ei leia täit rahuldust oma elust. Väga nauditav raamat neile, kes otsivad raamatust huumorit ja eneseteadlikku kirjastiili. Nagu arvustuses kirjutasin, siis ma pole varem ühtegi teist eesti romaani lugedes nii palju naernud!

”Klaasloss” Jeannette Walls

Tõsielulistel sündmustel põhinev ”Klaasloss” on düsfunktsionaalse perekonna lugu. Jeannette Walls kasvas üles nomaadielu elavate vanematega, kes reisisid ilma midagi omamata ringi mööda USA edelaosa kõrbelinnasid. Jeannette ning ta õed tundsid pidevat nälga, ei käinud koolis ning nägid pealt mõlema vanema allakäiku, alustades isa joomisest lõpetades ema suutmatusega tööl käia. Kui palju raamatus kirjeldatud seiklustest tegelikult juhtus, on muidugi spekuleeritav, kuid lugemiselamust ei kahanda see üldse. Haaravalt kirjutatud draama, kust ei puudu ka lõbusad ja mõtlemapanevad osad. Minu jaoks tõstatas raamat küsimuse, et kuhu maani on inimese eristumissoov hea?

Aimekirjanduse TOP 3

Olgu siinkohal öeldud, et mulle meeldisid kõik populaarteaduslikud raamatud mida eelmisel aastal lugesin. Ilukirjandust loen ma ikka siit-sealt, aga kuna aimekirjanduses on huvi raamatu vastu olulisem, siis on raskem eksida halva raamatu otsa. Kuid siin on minu kolm lemmikut, napilt jäid listist välja populaarteaduslikud ”Puude salapärane elu” ja ”Teadus maagia taga”, ajaloo-poliitikaraamatutest ”Must muld” ning ”Maailmakord”. Kõige rohkem mõtteid ning emotsioone tekitasid aga järgnevad kolm:

”Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis” Norman Ohler

Lühidalt kokkuvõetuna räägib raamat narkootikumide kuritarvitamisest Hilteri Saksamaal nii Hitleri enda, sõdurite (Välksõda) kui ka rahva enda poolt. Tegu on ainsa spekulatiivse ajalooraamatuga, mille olen ühe jutiga läbi lugenud, raamatut käest panemata. Spekulatiivse, sest iseenesest mõista ei saa öelda täie kindlusega, kui palju 30ndatel ja 40ndatel aastatel Saksamaal narkootikume tarvitati. Saab vaid oletada, ning seda ka Hitleri enda kohta. Norman Ohleri uurimistöö on samas väga põhjalik ning on teada, et ravim nimega (ingl k.) pervitin  tuntud ka kui metamfetamiin, oli Natsi-Saksamaal väga levinud rahvadroog. Ohleri uurimus ja oletused heidavad täiesti uue pilgu Hitlerile – kuid ei õigusta vähemalgi määral ta tegusid. Kohustuslik lugemine igale ajaloohuvilisele. Igaüks otsustab muidugi ise, kui palju raamatus tõtt on, aga isiklikult arvan ma, et teoses kirjeldatud sündmused ei ole kaugel tõest. Kõige huvitavam raamat, mida eelmisel aastal lugesin.

”Ambitsioonide ajastu. Otsides jõukust, tõde ja usku uues hiinas” Evan Osnos

Evan Osnos on ajakirja The New Yorker endine hiina korrespondent, kes intervjueeris oma seal viibitud aja jooksul olulisi Hiina dissidente, teisimõtlejaid, inimesi kes olid jäänud valitsuse hammasrataste vahele. Paljud on loomulikult kuulnud kuulsast Hiina tulemüürist ja keskmise (kuigi ”keskmine” on Hiina rahvaarvu arvestades väheütlev näitaja) inimese vaesusest, aga ”Ambitsioonide ajastu” läheb veel sügavamale nende inimeste eludesse, kes on pidanud kannatama üksikisiku vs hiina kompartei huvide konflikti tõttu. Eestis räägitakse palju Venemaa oligarhidest, aga Hiina valitseva partei kulisside taga toimuv on vaat et sama tõsine. Raamat tekitas minus nii palju emotsioone, et kirjutasin sama emotsionaalse arvustuse.  Kes tahab mõista tänapäeva Hiinat just sellisena nagu ta on (mitte nagu ta turistile tundub), siis soovitan seda raamatut soojalt.

”Venemaa loomine. Gorbatšovi vabadusest Putini sõjani” Arkadi Ostrovski

”Venemaa loomise” juures meeldis mulle teosest rohkem isegi asjaolu, et mul tekkis tänu huvitavale teemakäsitlusele esimest korda huvi selle vastu, miks peale Nõukogude Liidu lagunemist ja turumajandusele üleminemist Venemaast autokraatlik riik sai. Peale NSV Liidu lagunemist oli nii palju märke, mis viitasid demokraatia edenemisele, kuid ikkagi said Putin ja teised oligarhid võimule. Ning edasist me juba teame. Krimmi annekteerimine, Gruusia sõda, praegune infosõda – näiteid lähiajaloost on palju. Suurem osa raamatust keskendub meedia rollile uue Venemaa kujundamisel ning Putini oskusele meedia kaudu inimeste hinnanguid kujundada läänemaailma suunas. Konkreetse temaatika kohta kavatsen kindlasti veel lugeda, aga huvi tingi Arkadi Ostrovski huvitav teemakäsitlus.

Veel võiks eraldi välja tuua kaks biograafiat, mis olid väga head. ”Kui hingusest saab õhk” ehk 36-aastase tulevase neurokirurgi Paul Kalanithi memuaarid meditsiiniõpingutest, elust ja armastusest. Mehe eluloo tegi eriti kurvaks tõsiasi, et tal avastati neljanda staadiumi kopsuvähk just siis, kui ta õpinguid lõpetamas oli.

Hoopis teisest temaatikast meeldis mulle ka Elon Muski elulugu ”Elon Musk. Tesla, SpaceX ja rännak ulmelise tulevikku”, sest tegu on minu jaoks selle sajandi ühe kõige intrigeerivama isikuga ning Ashlee Vance’i kirjutatud biograafia aitab heita pilgu mehe minevikku, igapäevaellu ning töösse.

Isiklik elu, eesmärgid

2017 oli väga kiire ja tööalaselt muutlik aasta.
Kuna suvel liikusin raamatupoest ära, siis see oli natuke nagu isiklikust mullist lahkumine. Ma proovisin lühikest aega isegi telefonimüüki (introvert ja müügiinimene – täitsa võimalik), ning kuigi tulemused olid alguse kohta päris head, otsustasin et see pole siiski minu jaoks. Telemarketingi kogemus õpetas mulle vajaduspõhise müügi tõdesid (inimene ostab vaid siis, kui see vastab ta vajadusele) ning mis tunne on saada 30 ”EI” sõna ühes päevas. See pole kerge, aga seda nauditavam on see üks või kaks ”JAH”-i. Sõltub ka, mida müüa, sest mina müüsin kodukindlustust. Kuid müük ise tekitab teatavat hasarti. Kes on ise müügitööd teinud (või tööd kus on müügipõhine tasu), teavad, mida mõtlen.

Praegu olen telekommunikatsioonis müügikonsultant, ehk siis ideeliselt on minu tööks vastata kõikidele küsimustele, mis inimestel telekommunikatsiooniga seonduvalt tekivad ning telefonide ja teiste seadmetega seonduvatele küsimustele. Muresid on seinast seina ja ala on muutlik, aga seda põnevam see on. Töö on teatavas mõttes pingeline, sest inimestel on mured, kaebused, emotsioone on rohkem kui raamatupoes. Kuid valdkond on väga huvitav ning igav ei hakka. Ma ei saaks vist kunagi teha päris rutiinset tööd, kus ei ole muutuvat faktorit. Inimestega töötades on muutuv faktor nende mured.

2017 pakkus ka mõned reisid (reisimine on üks asi, millest ma ei saa küllalt), linnadest käisime Henryga Stockholmis ning Londonis, vanematega matkasin seitse päeva Slovakkia mägedes.

Samuti hakkasin ma 2017 aastal tihedalt sporti tegema ning jooksin isegi SEB 10K sügisjooksul. Ajaks sain tookord 64 minutiga 10 kilomeetrit. Praegu käin küll vaid korra nädalas jõusaalis, aga kevade poole kavatsen lisaks sellele õues joosta. Ma nimelt ei suuda end sundida talvel külmaga õue jooksma minema. Kes mind teavad, siis ma olen talvel koguaeg väga soojalt riides. Jõusaalis olen ma viimastel nädalatel avastanud enda jaoks seljaharjutused, sest need teevad tõesti imesid. Kuid üldiselt jõusaalis mul pole kindlat treeningkava, proovin treenida kõiki lihaseid ning jälgin oma keha.

Kui põgusalt puudutada päris isiklikku elu, siis selles on mul esimest korda elus väga vedanud, sest minu teine pool on niivõrd palju toeks rasketel hetkedel, kui ka uskumatult lõbus, optimistlik ja positiivne teistel. Ma proovin alati vähemalt samaga vastata. Meie omavaheline nali on, et mul on halb huumorimeel, millele ma alati vastan, et ma ükskord tegin head nalja ka, ning siis proovin meenutada mõnda järjekordset vaimukust. Me oleme mõlemad väga mängulised ning üldvaates positiivsed inimesed, eriti tema. Kuna peamised väärtused ja ellusuhtumine on väga sarnased (välja arvatud poliitilised vaated, haha!), siis läbisaamine on väga kerge. Mul pole kunagi varem sellist sobivust olnud. Isegi kui me ei nõustu teineteisega, siis räägime teemade üle sõbralikult ja austavalt. Ma usun, et kõige olulisemad eeldused edukaks suhteks on sarnane ellusuhtumine,vastastikune austus ja avatud suhtlus. Eriti kaks viimast.

Järgmisel aastal kavatsen ma (peaaegu?) sama palju reisida, muidugi jätkata trenniga, lugeda raamatuid ning olla sama uudishimulik. Ma tahaksin õppida midagi uut ära, kuid mida täpselt, seda ma ei oska praegu lubada. Ma olen jõudnud arusaamisele, et elus on nii palju põnevat, et tuleb teha valikud mida sellest ammutada.