Austeni ”Uhkus ja eelarvamus” ja mõtteid 19. sajandi kirjandusest

19. sajand ja selle kirjandus

Aeg-ajalt, nii korra viie aasta tagant, tuleb mul klassikalise ilukirjanduse tuju. Praegu loen peamiselt 19. sajandi kirjandust, alustades ”Sõjast ja rahust”, seejärel ”Uhkus ja eelarvamus” ning hetkel ”Dorian Gray portree”.  Kaht eelnimetatut seejuures teist korda. Raamatut uuesti lugedes märkab uusi varjundeid, mida nooremana tähele ei pannud.

Peamiselt meeldib mulle selle sajandi hõng. Viktooriaajastu Inglismaa oma tööstusrevolutsiooni ja linnastumisega, London oma aurumasinate ja pahaendelise suduga. Krimkahuvilistele meeldiks Jack the Ripper, keda kunagi kinni ei püütud. Tegu on Inglismaa jaoks väga eduka sajandiga. London oli pikalt maailma kõige suurem ja võimsaim linn. Naised kandsid korsette ja rangelt peeti kinni seltskondlikest tavasest. Näiteks noorem tütar ei tohtinud varem mehele minna kui vanem, ballil ainult ühe ja sama neiuga tantsida polnud kõlbeline jne.

Kirjanduslikult valitses 19. sajandil peamiselt realism, mille tipp oli vene kirjanik Lev Tolstoi. Ometi on selles sajandis kahtlemata midagi romantilist ning sajandi alguses hakkas levima uus kirjanduslik žanr – armastusromaan. Jane Austeni ”Uhkus ja eelarvamus” on üks nendest.

Jane Austen

Jane Austen on esimene nimi, mis meenub mõeldes 19. sajandi armastusromaanile. Huvitav on see, et Austen ise elas 1775-1817, olles rohkem mõjutatud 18. sajandi romantismist. Nagu kirjutas Henno Rajandi raamatu saatesõnas:

” ‘‘Uhkus ja eelarvamus” on tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane ja autor oma ajastu üks kõige värskemana säilinud klassikuid. Kirjandusajalooliselt on Jane Austen huvitav paradoks, kes ei võtnud õieti tooni mitte omaenda ajastult, vaid jäi paljuski truuks eelmise, kaheksateistkümnenda sajandi vaimule, elas edasi juba möödunud või möödumas olevate aegade õhustikus.

Tema romaanides elustub maailm, mida poliitilised, sotsiaalmajanduslikud ja kultuurilised vapustused olid küll juba murenenud, kuid millest tubli tükk oli siiski veel alles, neis kangastub vaikne härrandlik maaelu oma väga praktiliste ideaalide ja väga ilmsete naeruväärsustega. Mingis pealiskaudses mõttes oli ta ajast maha jäänud kirjanik, kes veetis kogu elu idüllilistes maakohakestes ja provintsilinnakestes, perekondliku tutvusringi kitsa raami sees.”

Uhkus ja eelarvamus

Niimoodi võtab tõlkija kokku Jane Austeni paradoksi ja ma ei saaks rohkem nõustuda. Kui võrrelda enam-vähem samal ajal elanud Austenit ja Bronte õdesid, siis nende stiilid on tõepoolest väga erinevad. Emily Bronte ”Vihurimäe” on võrdluseks oluliselt raskemeelsem romaan. Esialgu koguni arvati, et selle kirjutas meesterahvas. See tuleneb osaliselt sellest, et Austen kirjutas eelmise sajandi romantismi ja valgustusajastu vaimus, Bronte aga realistlikumas stiilis (kaotamata kummituslikke elemente).

Jane Austeni võlu seisneb selles, et ta on kõigile kättesaadav, lihtsasti loetav, taibukas kirjanik. Teda on kerge ja meelelahutuslik lugeda isegi tänapäeval. ”Uhkuse ja eelarvamuse” tegelaste mured ja rõõmud on ka tänapäeval aktuaalsed. Küll mitte organiseeritud abielu mured, aga meeste ja naiste suhted, klassierinevused, uhkuse ja eelarvamuse hukatuslik mõju. Tegelastevahelised vaimukad dialoogid ja Austeni teravmeelsus on kirss tordil.

Kuid mis veel olulisem, tema tegelaskujud on elulised. Küllap me teame kõik oma tutvusringkonnas mõnd Elizabeth Bennetit, tarka ja isepäilist noort naist, kes käib elus oma rada mööda. Pealegi, kes meist ei tahaks lugejana olla Elizabeth Bennet? Naise ema on keegi, kes üritab kõigile oma elust ja perekonnast head muljet jätta, maksku mis maksab. Mr. Darcy on täiuslik intelligentse härrasmehe võrdkuju ja Mr. Collins ülbe, tõusiklik meesterahvas. Benneti õed on kõik erinevad karakterid, kes otsivad elust eri asju. Ühe pere lapsed on tõepoolest sageli erinevad, aga mitte alati.

Ainus võimalik kriitikanool, mida ma suudaksin välja mõelda Austeni kohta on see, et tema tegelaskujudest muutuvad ainult Elizabeth ja Darcy, kõik teised jäävad samasuguseks. Teisalt see poleks kriitika, sest tema tegelased ongi heas mõttes rohkem karikatuurid ehk kujutised taolistest inimtüüpidest. Kokkuvõttes leian, et ”Uhkus ja eelarvamus” on üks paremini säilinud armastusromaane. Ideaalne kooslus mõistusest ja romantikast.

Samanimeline 2005. aasta film, mis on klass omaette. Muuseas, Keira Knightley on kaugelt liiga ilus Elizabeth Benneti jaoks, aga raske on kedagi teist selles rollis ette kujutada

2 thoughts on “Austeni ”Uhkus ja eelarvamus” ja mõtteid 19. sajandi kirjandusest

  1. Ja väikesed naised. Tore aeg elamiseks see 19.sajand! ♥♥♥

    1. Tore aeg elamiseks küll, aga ainult jõukamal keskklassil või aadlikel. Ja siis pidi ka lootma, et mõni tõbi enneaegselt ära ei võta. Jane Austen suri paraku üsna noorelt, kuigi elas jõukas perekonnas. 41-aastaselt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.